rohkesti Tõlluga. Holger Danskegi hauda näidatakse umbes seitsmes kohas. Kangelane ei ole surnud, vaid magab, puhkab kas hauas või kuskil künkas. Sealt on teda mõne korra juhtumisi üles äratatud, kuid Taani kangelane ei ole vihastunud sellest, vaid korranud juba eluajal antud lubadust Taanile suure sõja ajal appi tulla. Nagu Järve Jaani ennustustes palju eesti kirikuid tehakse hobuste tallideks (mu Eesti prohvet Järve Jaan, lk. 44), vahel türgi hobuste tallideks, nii lubab Holger Danske siis tulla, kui Viiborgi kirik on hobusetalliks muudetud või jälle kui Viiborgi merre kasvab nii suur puu, et kuningas võib selle külge hobuse kinni siduda — teisendi järele kasvab niisugune puu Asmindorödi kirikust välja (E. T. Kristensen, Danske Sagn, II, lk. 331—339). Tõllu puu ja meri (laht) esinevad mõlemad Holger Danske muistendis; saarlased ometi on puu kui mere Tõlluga natuke teisiti ühendusse seadnud kui taanlased. Et taanlased kauemat aega Saaremaa peremehed olnud, võisid saarlased neilt üht ja teist taani kangelasest kuulda ja kasutasid selle oma viisi Tõllu muistendi arendamisel. Juhtumusi Holger Danske elust ei näi saarlased Tõllu muistendi arendamisel olevat kasutanud.
Tagasituleku-motiivi ei saa kristlusest lahutada: see astub meile siitki vastu. Kristlaste pea Kristus on niisama omastele tõotuse andnud kord tagasi tulla. Märkide poolest erineb Kristuse tagasitulek rahvaluule vägimeeste tagasitulekust (Matt. 24, 6—33).
Kalevipoja tagasituleku tingimused näikse õieti kõige kergemate hulka kuuluvat:
Kui kõik piirud kahel otsal |
Kreutzwald ei ütle selgesti, kas süttivad piirud iseenesest või kuidas. Ilma tuletagi võimalik piirgude sütitus: hõõrutakse neid kauemat aega vastastikku, võtavad nad tuld. Sedaviisi avaneb võimalus peergusid lõkkele saata, niisama kui võimalus olemas Sikksaare lahe põhjas künda. Keerulisemaks teeb asjaolu tingimus, et leek käe kaljukammitsast vabastagu.
Kadaka lehtede- ja kase okastekandmine seisavad väljaspool inimlikku kaasabi, aga ka looduse seadusi. See tingimus nagu määrab: Tõll peab hauda jääma ega pääse sealt enam välja. Unistaja ometi peab võimatutki võimalikuks. Paremaid päevi oodatakse, orjuses ohkaval rahval jääb Tõllu tõotus nagu trööstivaks ingliks. Oleviku
94
