see on 2 sülla pikkuses ja 1 sülla laiuses lohus, mis enam kui 100 aasta eest tekkis selle läbi, et maamõõtja Brahl — teise teate järele maamõõtja Dreyer — seal kaevamise ette võttis, ilma muud kui suuri inimese konte sealt leidmata. Haual kasvab kadakaid, haua ümber leidub vanu tammekände ja noori tammi, mis nende juurtest võrsunud (Inland 1858 nr. 9 veerg 145). Kahju, et Schmidt leitud kontide kohta pikemat seletust ei anna. Jääb teadmatuks, kui suured need kondid olnud.
Preili Hilda Lauri teate järele leidub see Tõllu haud Tirimetsast Hirmustele viiva tee ääres Jaagu talu metsas. Haud olnud varemini kõrgem küngas, nüüd aga ei eraldu enam ümberkaudsest künklikust maast. Haua kohal kasvab mänd. Poolemeetrine õõs on hauda kaevatud, sest mitmel puhul on seal kaevamisi ette võetud (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 4). T. Kaljo teate järele kasvasid varemalt haua otsas tammed, aga aasta 5—6 eest (1927.-st arvatud) on need maha saetud; praegu kännud veel näha (EKs 40, 179).
Teine Tõllu haud leidub ta varajasemas kodukohas Püha kihelkonnas. Siin moodustab haua 5 sülla pikkune sügavus. Siingi kõneldakse, et karjased Tõllu üles äratanud ja ta üles tõustes oma mõõgamüraka üle Kuressaare Linnu lahte visanud. Selle peale vaibunud ta jälle tagasi hauda, mille pikkuse ta kehaga täitnud. Sügavus teeb mulje, nagu oleks kolesuur keha ta tekitanud, mis enese siin, parem käsi pea alla toetatud, pikali sirutanud. (Oesel II, lk. 163.) Mellini kaardil leidub siingi märkus: „Tölles Grab“ = Tõllu haud. Luce ütleb, see haud leiduvat Tõlluste ligidal „Aemelepa“ tee ääres (Wahrheit und Muthmassung, lk. 41).
Kolmas Tõllu haud on rahva väite järele Kihelkonna Tagamõisas Tohku talu lähedal, kuid mingisugune sügav koht ei näita vägimehe viimset puhkepaika, vaid kivivare. Siingi räägitakse, et Tõll laste narrimise peale korra üles tõusnud, kuid narrimist nähes jälle puhkama heitnud. (Oesel II, lk. 164; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 132.)
Huvitav tähele panna, et Neus tunneb veel ühe Tõllu matusekoha. Surres laseb Neus Tõllu öelda, teda maetagu rohuaeda („Krautgarten“ kirjutab Neus saksa keeli) ja äratatagu sõja puhul. (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands I, 1, lk. 112.) Oletada tuleb, et surija palve täidetud ja Tõll rohuaiaga muidugi oma rohuaeda mõtelnud. Jääb küsitavaks, kus oli see rohuaed? Tõlluste peale
87
