„kuu paistus võib kogemata pilvete vahelt ilmuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaenlas kanda“. Teisendi järele sõnub Tõll noorikule sel puhul: „enesel sääred paljad!“ Noorik kostab: „Ei see ole häbi, et lehmi lüpsetakse, sääred paljad!“ (mu E. m. vägimehed, lk. 130).
Õhtumaagi legendid tunnevad Merkuuriusega sarnanevaid peata pühakuid, õigemini peade kandmist pärast surma. Siin paistab meile silma kõigepealt Pariisi piiskopp Dionüüsius. Dionüüsius ei lange sõjas nagu Smolenski Merkuurius, vaid satub ristiusu-tagakiusajate küüsi. Legend laseb Dionüüsiusega mõnda imet sündida: Dionüüsiust küpsetatakse raudvarbadel, visatakse kiskuvate metsaliste ette, heidetakse tulisesse ahju, naelutatakse risti, aga ta ei saa mingisugust viga; Kristus ise tuleb talle appi. Viimaks raiutakse Dionüüsiuse pea otsast, aga piiskopp ei sure sellepärast veel, vaid võtab pea maast kaenlasse ja viib inglite saatel, taevaliku valguse ümbritsetud, kaks penikoormat edasi selle paigani, kuhu ta maeti. (H. Günter, Legenden-Studien, lk. 97.) Siin on ühine Tõlluga ainult maharaiutud pea kaenlaskandmine.
Dionüüsiuse eeskujul näikse läänes veel teine sarnane legend olevat tekkinud. Püha Saviniaanust piinatakse umbes niisama kui eelmist pühakut. Viimaks langeb Saviniaanus mõõga ohvriks. Ta tõstab ometi otsast löödud pea maast üles ja kannab veel 49 jalga edasi. (Nagu eelmine, lk. 91.)
Piltidel olen mõnikord rea isikuid näinud, kel kõigil pead kaenlas. Helmsdörferi „Christliche Kunstsymbolik und Ikonographie“, lk. 105 loendab hulga päid peos või kaenlas kandvaid isikuid. Autori arvates tahtnud taidur nende kujutustega tähendada, et need märtrid oma pead Jumalale ohvriks viivad. Wolf kõneleb ka pühakust, kes pead käe peal kannab. (Niederländische Sagen, 658.)
Peata inimesed kuuluvad igatahes rahvusvaheliste motiivide hulka; enam kui legendid räägivad neist muistendid. Saksa omad teavad palju kõnelda peata inimestest. Meklenburgis näiteks liigub jutt, et Alt-Strelitsi ligidal tee äärest jõest teatud päeval aastas lõunal kella 12 ajal mees välja tuleb, pea pahemas kaenlas. Juhtub keegi seda teed käima, seltsib ta selle juurde ja saadab teda, sõna lausumata, kuni veskini, kus ta äkisti kaob. (Bartsch, Sagen, Märchen u. Gebräuche aus Mecklenburg, 202.) Rügenis jutustatakse, korra tulnud laevast tuhat meest välja, kõigil pead kaenlas. Need olnud kuulsa röövli Störtebeckeri seltsilised, kelle pead omal ajal otsast raiutud. (A. Haas, Rügensche Sagen,
82
