otsiti seletust ja selleks lasti ruunale verd kõhuni ulatuda. Mujalgi kõneldakse niisugusest valatud vere rohkusest.
Vankri rattad ja teljed pääsevad Tõllu käest lahti ja viivad edasi tormates igale poole hukatust kaasa. Rattad satuvad merre, kus nad põhjas hulga kive kokku ajavad ja Leili rahu tekitavad (Süda, S. Tõll, lk. 61).
Imelik: hiid ei kutsu sõrulasi appi. Lootus pesitab ta südames vaenlasi oma jõuga võita. Jõud peab kõigiti lõppotsuse andma. Telgede käest sattumisega jääb Tõll korraga relvata, aga ei tunne siiski kartust. Silmapilk püüab ta äpardust heaks teha, lootes, et kehalik jõud ta vaenlaste parvest vabastab. Aga vii madu sipelgate pesasse, sipelgate hulk õgib mao. Vaenlaste tuhanded on nagu sipelgate pesa, mis vägimehe võidab. Tõll kummardub telgi maast üles võtma, kuid sel silmapilgul raiuvad vaenlased ta pea otsast. Ühe teate järele lööb suur, tugev mees Tõllu pea otsast maha (Hurt II, 41, lk. 509).
Küll ei kasva Tõllule nagu Lärna maole uued pead asemele, aga siiski ilmub midagi maosarnast ta olemuses. Pooleks raiutud mao pooled elavad veel tüki aega pärast pooleksraiumist edasi. Sarnane iseloom, vägi on Tõllulgi. Küll Tõllu pea otsast raiutud, kuid Tõll ei sure veel, vaid elab ja liigub pärast tapmistki edasi.
Teisendi järele ei ole rattad sel puhul Leili rahu tekitanud. Tõllu käest vallale pääsedes tormavad nad vägeva hooga vastu Kaeta mäge, lõhuvad mäe eest, jõuavad metsa, murravad seal hulga metsa maha ja tustivad viimaks veel nii palju liiva ja mulda üles, et kohale järv tekib (E. 14). Umbes samuti kirjeldab Körbergi võitlust: rattad lendasid üle Salme jõe, viskasid tuuliku pikali ja tekitasid Järve talu juures järve. (Oesel II, lk. 161.) Rataste hävitust ja Leili rahu kui ka järve tekkimist tuleb ometi nii mõista, et mõni üleskirjutis ühe rattapaari hävitust pikemalt ei kirjelda. Sedaviisi tekib mulje, nagu oleksid rattad kas Leili rahu või järve tekitanud, kuna üks paar tõepoolest ühe, teine teise ellu kutsunud.
Ühe teisendi järele leinab kogu Saaremaa oma vägimeest taga ja matab ta suure auga maha tee äärde tamme alla. Nagu vana Iisrael muiste leinaajal kotiriideid kandis, nii arvasid saarlased heaks Tõllu surma leinates kotiriided selga panna ja neid kogu kuu kanda, kuulutab üks Mõnnuste teade (Hurt II, 41, lk. 512), kuna P. Süda Suur Tõll (lk. 63) ainult leinariietest kõneleb. Saarlaste teadete järele võib oletada, et juba Tõllu päevil musta värvi leinavärvina kasutati. Saaremaa naisterahvad olid seni kandnud
78
