Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/8

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

haud Tirimetsas ei ole „tumulus“, vaid ümmargune sügavus, mille keskel kasvab puu.

Inland’is“ on ajakirja ilmumise aastast alates Tõllu mainitud. 1836, 584. veerul, kirjutab nimetamata isik Tõllust, talle nime Pill andes, missugust nime muidugi väändeks Tõllust tuleb pidada. Pilli kohta käivaid teateid kordas hiljemini Russwurm.

„Inlandis“ 1836, 837. veerul, tõrjus Kadrina õpetaja A. Knüpffer Pilli teooria tagasi, seletades, et autor Tõllu Pilliga ära vahetanud. Pill’i nime peab Knüpffer föniikia Bel’i nimest tuletatuks. Muidu tähendab ta veel üsna õieti, et Pill on naisterahva nimi.

„Inlandis“ 1837, 163. veerul, tuletab P. Buxhövden „Tõll iste“ sõnast Tõllist, niisama Kõlljala nime Tõlljalast. Need tuletised on järgneval ajal väitena Tõllu kohta käivas kirjanduses kaua aega kollitanud.

„Inlandis“ 1856, nr. 33, võtab E. Pabst Tõllu muistendi harutusele, millest ta Wilhelm Telli muistendi jälgi leiab ja Tõllu algust võõrsilt otsib. Ta võrdleb Tõllu veel laplaste staloga, karjalaste Laurukaisega, taanlaste Tokoga jne.

„Inlandis“ 1856, nr. 39, veerg 632, riivab Fr. Kreutzwald mööda minnes Tõllu küsimust, sel puhul tähendades, et ta rahvasuust ei ole veel Tõllu nime kuulnud. Ometi ei tunnista ta Tõllu muistendit õpetlaste ülesleiuks.

„Inlandis“ 1858, nr. 9, annab Schmidt ülevaate Tõllust. Sõja ajal kisub Tõll Kärlas rehest rehepuu — vist aampalk mõeldud — ja annab sellega vaenlastele nii pihta, et nende verre kolmepäevane varss upub. Surma puhul viskab Tõll rehepalgi Kangrumäelt niisuguse hooga, et palk langeb Linnulahte, teisendi järele Avasohu, kus palk praegu veel näha. Peata Tõll kõneleb lehma lüpsva naisega. Surres tõotab appi tulla häda ajal. Poisid narrivad ta hauast välja. Peale muu leiame Schmidtilt väite, et Tõllustes on Tõllu lossi varemed ja Tõllu haud olemas.

E. Pabst’i „Bunte Bilder“ II, 1856, sisaldab lk. 18—21 luuletuse „Suremees“, mille sisu Tõllu kohta käib. Tõll esineb siin nime all Suremees, mis muidugi Suurmees tähendab. Luuletus kirjeldab lühidalt Tõllu surma, aga ka ilma-aegset äratust poiste poolt. Mingisuguseid uusi andmeid see saksakeelne luuletus ei paku.

Koguni vähe, ligi pool lehekülge, teab Tõllust C. Russwurm oma „Eibofolke’s“ II 1855. a. jutustada, ainult tähtsamaid momente ta elust mainides. Russwurm leiab


6