tamme nuia ja tellinud Tõllu seda vaatama. Tõll vaatanud ja ütelnud: „Sellega aitaks juba harjutada, aga tõsiseks tööriistaks ikka vähe“. „Mine metsa, mis jõud siis sinul ometi on!“ öelnud Justel ja teinud siis ühe nuia, mis tervelt sülda kuus pikk ja tagant otsast vaksa viis jäme. Selle nuia kallal olnud Justel nädalat kolm ametis. Tõll võtnud kõik kolm nuia, väikest pannud tasku, keskmist vöövahele ja suurt õlale, tänanud ja sammunud edasi.“ (E. 60 012.)
See Tõllu nuia motiiv kuulub rahvusvahelise raudvara hulka, kuigi saarlased nuiategijale andnud saarepärase nime „Jugumäe Justel“. Teiselt poolt tuletab ristinimi elavalt meelde germaanlaste nime Gustel, milline nimi murretes Justeliks väänatakse. Tõllu asemele astub tavalisesti keegi nimeta isik, kes niisama tehtud tööd kõlbmatuks tunnistab kui siin Tõll. (Võrdle: Kalevipoja esiisad, lk. 68, Grimm, Kinder- und Hausmärchen, 90; Aarne, Verzeichniss, 650.)
Sõjamees on Tõll sagedasti olnud, sõjas elu ohverdanud, otsegu vana laulu soovi täita ihaldades: Sõuaksin ma sõjas surra! Tõll olla viimasel ajal küll Sõrves asunud, aga asjatalituse pärast Kärlasse läinud. Sinna tuuakse teade järele: vaenlased Sõrves, ähvardavad rahvast ja su kodu. Seekord lugu hoopis tõsine. Tõll ei mängi enam Laisa Jaagu osa, arvates: ega sõda eest jookse! vaid ruttab kohe vaenlastele vastu, kes Massi nõmmes juba tegevusse astunud. (Oesel II, lk. 160.)
Tõllu viimse Sõrve sõja relvade kohta leidub kaks teisendit: ühe järele unustab ta (Süda, S. Tõll, lk. 59) või jätab sõjariistad meelega koju, teise järele võtab ta küll mõõga kaasa (mu E. m. vägimehed, lk. 128), aga tarvitab seda niisama vähe kui Kalevipoeg: mõõk jääb kandjale enam ehteks ja vaenlastele enam hirmutuseks kui kallalekippumis-relvaks. Tõll eelistab seekord kiviaja relvade asemel puuaja tooteid, kui ka mitte sõjapidamiseks valmistatud tooteid: sõjariistuks võtab ta jällegi, nagu varemini, härjavankri, rattad ja aisad; nendega niidab ta vaenlasi maha, nagu korra Sõru nõmmes haampalgiga (E. 13). Võitluses lööb ta nii palju vaenlasi maha, et kolmeaastane varss nende veres upub (Oesel II, lk. 161); teisendi järele upub varss varemas võitluses. Sama motiiv esineb suurel maalgi. Ruunavere lahingust näiteks öeldakse, et seal vaenlaste verd ruuna kõhuni ulatunud (E. 57 320). Siin mängib enam rahvaetümoloogia kaasa: Ruunavere nimele
77
