neile tagast järele ja hüüdnud ise: „Võtke oma võmmal ja kaduge igavesti“. Viis Sõrve meest olnud röövlid tapnud, neid võtnud Tõll kaenla, sammunud nendega oma endise puhkamise kohta ja matnud neid senna maha. Hilisemal ajal olla tehtud nende haudadele viis risti. Sellest saanudki see mets oma nime: „Viieristi mets“, mida ta praegugi veel kannab“. (E. 60 011.)
Selle korra pääseb Tõll küll õnnelikult võitlusest Sõrves, aga hiljemini ei lõpe maadlemine enam nii õnnelikult.
Rahvasuu ei anna seletust, missuguse rahvuse hulka Sõrve sõtta tulijaid arvata. Kas need taanlased, rootslased, sakslased, lätlased või muud olnud, selle kohta laotab rahvaluule loori, jättes igaühele voli seda või teist rahvast oletada sõjatoojaks.
Sõjas tarvitab sõdur relvi. Rahvasuu teab mitmesugustest Tõllu relvadest kõnelda. Tõllu relvad tuletavad meelde kivi-, puu- ja rauaaega. Kive tarvitab ta vaenlaste vastu harva (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 110), sagedamini laste hirmutamiseks (sealsamas, lk. 99). Rauaaega juhatab ta mõõk tagasi, puuaega aga juurtega välja kisutud puu ehk palk (Oesel II, 162), ka lauad (mu E. m. vägimehed, lk. 111) või rattad (sealsamas, lk. 128; Oesel II, m. k.) või aga nui. Teated tunnevad Tõllu nuiaviskamist harjutamiseks, puuduvad ometi selle kohta tavalisesti, et Tõll sõjas nuia tarvitanud. Siiski olen K. Loikenilt Kärlast teate saanud järgmisel kujul nuia hankimise kohta sõja jaoks.
„Jugumäe Justel teeb Suur Tõllule kolm sõja nuia“.
„Jugumäe Justel elanud keskpaigas Sõrvemaal; kus külas, ei ole tääda, aga tal olnud Lõupõllul tuttavaid, kus ta tihti käinud. Justel olnud vibupüsside ja sõjanuiade meister, kellel neid lugemata arvul ladus valmis seisnud, et igal ajal rahvale anda oleks, kui vaenu vanker veerema hakaks. Kord tulnud ka Suur Tõll Justli juure omale sõja nuia valima, aga asjata vaev olnud tal otsida, sest need olivad Tõllu üteluse järele ainult mängu asjad. „Noh“, mõtelnud Justel, „mull siin nuiasi mitmesugussi, pisukessi ja suuri ja sinu eest need mängu asjad! Oota aga, tahan teha sulle ühe nuia, mis sulle tõsta annab“. Teinud siis nuia, mis kaks sülda pikk ja pakkund seda teinekord Tõllile. Tõll aga naernud: „Selle nuiaga võiks juba sääski tappa“, ütelnud ta. „Tohoh toru!“ hüüdnud Justel. „Missugust mürakat siis sina tahad?“ Teinud siis kolme süllase
76
