Eigil peab poja pea pealt õuna maha ambuma. Kuningas Nidungi küsimuse peale, miks tal veel teine nool, avaldab ta nõu esimese ambumise nurjamineku puhul teisega kuningat ambuda. Taanis ammub keegi Toko samaviisi kuningas Haraldi ees poja peast õuna maha (Rochholz, Tell und Gessler, lk. 50 jj.). Inglise kütt William of Cloudesle kõrval esineb veel selle seltsiline Aadam Bell; William peab poja pea pealt õuna maha ambuma (Rochholz, nagu eelpool, lk. 39).
Kõik seesugused õunaambumised poja peast tõendavad omalt poolt, kuidas paljudes riikides muistendit on püütud kodustada, just niisama kui meil isikute müürimist kirikutesse, seega lugu igal pool kohastada.
E. Pabst otsib laplaste staalost Tõllu teisendit (Inland 1856, nr. 33). Laplastel on staalod inimesmurdjad, hiiud. Tõll kuulub küll ka hiidude hulka, aga tast ei kõnelda, et ta inimesi oleks murdnud või neile kurja teinud, maha arvatud kurjategijaid. Vaenlasi lööb ta küll ilma armuta maha, aga inimessööjaks pole ta iial saanud.
Russwurm võrdleb Tõllu saksa rüütel Tils’iga, kes kivilaua ääres istub, valge habe läbi laua kasvanud (Eibofolke, 393). Saksis tuntakse veel kaljulõhestikku Tilsgraben, mis ka kuradiaugu (Teufelsloch) nime kannab (Harry, Niedersächsische Sagen, 2); see Tilsi lõhestik seisab rüütel Tilsiga ühenduses. Rüütel Tils on nii kange kütt, et metsastas jõulu esimesel pühalgi. Ta ütleb, et ta peab midagi kätte saama, kas mingu ka ta loss hukka. Öösi vajubki loss ühes Tilsiga maa alla (Kahlo, Sagen des Harzes, 131). Sakslaste „Wilder Jäger“ (metsik kütt) ratsutab peatult musta hobuse seljas ja kütil enesel on nägu turjas. Meissenis kannab see kütt nime „Hans Jagenteufel“; ta ratsutab halli hobuse seljas, aga ilma peata. Metsik kütt vibutab tihti käes juurtega üleskistud mändi, nagu Tõll laste karistamise puhul. See metsik mees on sagedasti saksa vürstide õuemärkides näha. Metsik kütt sulab mõnikord igavese juudiga ühte (Meius, Schwäbische Sagen I, 116). Harzis kõneldakse: iga 7 aasta tagant kihutab metsik kütt üle 7 mäelinna; teised arvavad teda sagedamini ilmuvat; kes teda näeb, ei tohi temaga kõnelda, — muidu käib kõneleja käsi halvasti. Metsik kütt ei lasknud korra Jeesust juua jõest; isegi loomade jootmise kohast kihutab ta Jeesuse eemale; Jeesus joogu hobusejala jäljest, kui sinna vett on kogunenud. Selle teo eest peab metsik kütt nagu igavene juut jäädavalt rändama ja ennast hobuselihast toitma (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 207). Igavese juudi
70
