seda pikemaks muutub vari, kipub kas kilomeetri pikkuseks venima. Niisama on lugu tihti hiidudega, aga ka muidu suurte meestega. Faama, saagad hakkavad nende suurust kasvatama, nende töid mikroskoobi varal vaatlema. Sedaviisi võis sajandite jooksul Tõllugagi sündida, tähtsam rahvavanem üliinimeseks, hiiuks moonduda; ta sattus nagu loojamineva päikese kätte kasvatada, vähemalt varju järele.
Ajalooliselt on võimata tõendada, et Saaremaal kunagi eesti vanem Tõll oleks elanud. Ülepea on ajalugu emak eesti suuruste vastu. Saaremaal tunneb ta ühe, kes Vesse = Vesi (?) või Veski (?) nime kannab.
Võimalus on igatahes olemas, et vanasti Saaremaal korra mingisugune vapper vanem Tõll elanud, mitte hiid, nagu rahvaluule teatab. Körber mahutab Tõllu 13. sajandi algusesse. 1206. a. tulid taanlased esimest korda saart valdama, pidid aga pea saarelt lahkuma. Tõllu väljaastumine vaenlaste vastu sunnib taanlased taganema. Teisel korral hakkavad nad vastu. Tõll võidab nad. Kuningas Waldemar lõhub 1206. a. puukindluse, sest taanlased ei julgenud jääda seda kaitsma. Uuesti Saaremaale ilmunud, ehitavad vaenlased 1222. a. kivikindluse, aga saarlased valdavad selle veel enne valmissaamist. 16 aastat on vahet mõlema sõja vahel, aga rahvaluule ei pane aastate peale alati küllalt rõhku. Taanlaste teiskordse äravõitmisega kasvab Tõllu au ja vägi (Körber, Oesel II, lk. 149).
Pea muutub lugu, 1227. a. tulevad ordumeister Volquin ja piiskopp Albert 20 000 mehega Saaremaad valdama. Nii suurele sõjaväele ei suuda saarlased vastu panna. Küll püütakse alguses maad kaitsta, aga pea selgub, et see asjata. Vastupanijaid ootab raske nuhtlus. Vaenlaste sagad valguvad saart mööda laiali laastama, riisuma. Hirm asub saarlaste südamesse. Lubatakse alistuda ja ristimine vastu võtta. Võitjad nõuavad pantvange; neid saadakse ja nad ristitakse. Preestrid lähevad Kristust kuulutama ja Tarapitat välja viskama (Läti Hindreku ajaraamat, XXX, 5). Linnas õnnistatakse kaev, katehiseeritakse esmalt vanemaid ja tähtsamaid mehi, siis muid isikuid ja ristitakse neid. Tekib meeste, naiste, laste tung, sest kõik karjuvad: tule mind ristima! Nii kestab hommikust õhtuni. 6 preestrit väsivad viimaks ristimisest.
Pärast Valljala valdamist tulevad saarlaste saadikud teistest linnadest, rahu ja ristimist nõudes. Pantvange saadud, tehakse rahu (Körber, nagu eespool). Preestrid ristivad kõigis Saaremaa linnades rahvast — rõõmu pärast nuttes, seletab Läti Hindrek (XXX, 5). Hindrek rõõmustab,
62
