pidu-söömaaega. Seesuguseid kokkukäimisi kutsus vanarahvas „kildsaajaks“ (E. 25 687).
Tarvastu „kildsaajad“ tuletavad elavalt meelde 17. sajandil Pärnumaal tuntud mängutubasid, teise nime all esinedes. Mängutubade kohta kirjutab Göseken: „Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuluni; ja valivad ühe talu, mis suur on; sinna tulevad nad õhtul kokku, niipea kui videvik alanud; poisid kõige paremates riietes ja tüdrukud kõige paremates riietes, ehted ja paatrid kaelas, just nagu läheksid nad pulma. Et neil õlut on, peavad nad ka lakkumist, ja siis hakkavad poisid tüdrukutega vanemate inimeste ja laste nähes tantsima ning kargama, jooksevad siia-sinna nurka, katsuvad üksteist (betaszten sich) ja peavad kõiksugu ulakust (venerische Leichtfertigkeiten) (Eesti Kirjandus, 1916, lk. 440).
Kuna Tarvastu teates enam söömist esiplaanile seatakse, pannakse Pärnumaa teates rõhku joomise peale. Kirikuõpetaja Göseken näeb mängutubades ainult ebakõlbluse taimelavasid, vaikides neis töötamisest (Eesti Kirjandus 1916, m. k.); kildsaajades sellevastu teeb noorrahvas esmalt tööd ja hakkab alles siis sööma, vist ka jooma ja lusti pidama. Igatahes on mängutoad ja kildsaajad endistest killapidudest välja arenenud. Meie ajal püüavad simmanid ja muud sarnased pidutsemised endiste killapidude asemele astuda.
Kas on Tõll ajalooline isik?
Mitmel puhul on küsimus päevakorrale tõusnud: kas on Tõll ajalooline või mütoloogiline isik? Ühed, nagu M. Körber (Oesel einst und jezt II, lk. 148) ja ta järel M. Kampmanngi (Eesti kirjanduse peajooned I, lk. 96), kalduvad sinnapoole, et Tõllu tuleb ajalooliseks isikuks pidada; teised, nagu V. Ridala (Eesti kirjanduse ajalugu koolidele I, lk. 63), tunnistavad ta ainult mütoloogiliseks isikuks. P. Süda jätab selle küsimuse lahendamiseks meile vaba voli.
Nagu tähendatud, katsub peaasjalikult M. Körber Tõllu muistendist — kui luba nii ütelda — ajaloolist kondikava välja koorida. Tunneme ju ajaloolisi isikuid, keda müütiliste ehetega varustatud, näiteks Friedrich Barbarossat. Mida rohkem aega mingisugusest sündmusest kulunud, seda hõlpsamini võib luule tulla seda sündmust ehtima. Lugu on nagu õhtuajal. Keskpäev näitab inimest, ülepea loodust tavalises suuruses. Mida enam päike loojaminekule läheneb,
61
