võõrsil on tavalisesti hiiud, kelle põllest või mujalt kantud muld maha sajab ja laiu tekitab (Kristensen, Danske sagn, III, 230—269).
Sajatamine.
Kalevipoega kuuleme mitu korda sajatavat, näiteks XI 698—702; XVI 932—943; XVII 229—235. Mõõgavarguse puhul sajatab ta mõõka; korra sajatab ta maad ja selle sajatuse järel ei kanna maa enam vilja; kord sajatab ta maa konnade eluasemeks (H. II, 39, lk. 705). Korra õnnistab ta ometi; sel puhul kiidetakse teda õnnistamise eest (XVI, 968—975). Tugeva poisi jutus kõneldakse Soomes, et niikaugele kui hääl ulatub, mets iseenesest maha langeb ja poiss peale selle ale ära neab, et see iial vilja ei kannaks (Finnisch-ugrische Forschungen VII, lk. 197, E. N. Setälä Kullervo-Hamlet). Niisama sajatab ühe naise üle vihastunud Kalevanpoika Soomes, et ärgu igal pool rohtu kasvagu ega ärgu saagu iga tütarlaps mehele (nagu eelmine, lk. 203). Inimese sõnal on rahvausus suur tähtsus. Öeldakse: sõna köidab, sõna päästab. Sõnadega saadetakse suured teod korda. Vanarahvas uskus, et nõialaulud, loitsud arstivad haigusi, parandavad tõbesid, vähendavad hädasid, saadavad ülepea ühel või teisel puhul abi. Kogu soome sugu muistne usumaailm seisis sõnavõimu alusel. Logos teises mõttes avaldas siingi oma väge (mu Eesti mütoloogia IV, lk. 130).
Otse õnnistamist me Tõllu loost ei kuule, küll aga mitu korda sajatamist. Sajatamine käib inimeste, peaasjalikult laste kohta. Lapsed harrastavad otskohtlast, lollakat narrida. Otskohtlase hiiu Tõlluga kokku puutunud lastest ei või imestella, et nad tedagi narrivad, õieti talle ette valetavad. Uinuvat Tõllu äratavad Võdruka lapsed: „Tõll, Tõll, tõuse üles, vaenlased maal!“ Ärganud ja nähes pettust sajatab Tõll kohe: „Et te mind narrinud, ei tule ma teile enne appi, kui olete veres jalapöiani!“ (Körber, Oesel II, lk. 151). Ühtlasi hakkab ta narrijaid kividega loopima, kavatsedes laste koduküla hävitada, aga nagu hiidudel ehk vanapaganal tavalisesti, ei satu vihastunud Tõllu kivid märki.
Samasugune lugu kordub Kõrkküla lastega Hirmuste mäel (Süda, S. Tõll, lk. 31). Rahvaluule ei leia tarbekorral alati uusi motiive, vaid kordab vanu, koha- ja isikunimesid vahetades. Kõrkküla karjaste vana motiivi kordumise puhul erineb ometi Tõllu sajatus: „Et te mulle valetanud, valitsegu valevaim teie vallas põlvest põlveni!“ (Süda, S. Tõll,
50
