Kristluse poole viitab vägimehe nimigi — Tõll. Ta ristiinimeseks saamise kohta ei tea me vähematki. Et ta aga kristlane on olnud, seda võime oletada ta kirikuehitamisest ja kirikuskäimisest, näiteks Muhu kirikusse sõidust. Paganalt võime oodata küll kirikute ehitamist, aga vaevalt uuel aastal kirikusse sõitmist (Hurt I, 5, lk. 599).
Tõllu nainegi kannab kristlikku nime Pirit.
Lühidalt: Tõllu kristlus avaldub enam nimes kui kommetes, tegevuses, ülepea elus.
Kampmann nimetab Tõllu, muidu M. Lipp’u jälgides, „kõlbulise kombe ja hariduse edendajaks“ (Eesti kirjandusetöö peajooned I, lk. 97). Sellest edendamisest märkame liiga vähe. Kaudselt võiks siia arvata kirikute ehitamist. Kuid samal ajal ilmub püüe kirikuid hävitada. Hävitamine kaalub õieti ehitamise üles.
Vale ja kurjuse kaotus rahva seast jääb illusoorseks. Palju enam kuuleme, et Tõll rahvale just valet ja kurjust kaela sajatab (vrdl. Tõllu sajatamine). Ainult vanapagana ja ta sohi tagakiusamise kohta võime ütelda, et Tõll kurjust taga kiusab. Muidu puuduvad meil teated, et Tõll kuidagi rahva vale ja kurjuse vastu oleks võidelnud.
Ka ei tähenda pool vaati õlut ära juua kõlbla elu edendamist. Vaatame, kuhu vaatame, ei puutu meile ometi andmeid silma kõnealuse väite tõendamiseks.
Üldiselt on meil senni püütud Tõllu tegevust enam kaunistada, kui andmed seda lubavad. Siiski võib ütelda, et Tõll ei koorma oma hinge süüdega nii kui Kalevipoeg; ta seisab kõlbluse poolest Kalevipojast kõrgemal. Viimase surm on õieti lepitus ta süüde ja eksituste eest; Tõll variseb surmale saagiks isamaa ilu hoideldes, vaenlaste vastu võideldes. Kodumaa kaitsmisel seisab Tõll nagu kõrges vahitornis, kõik tehes, mis iganes ta võimuses, ja jätab kodumaad kaitstes elu ega tagane vaenlaste eest nii kui Kalevipoeg.
Mitmed panevad rõhku Tõllu armastuse peale, nii Lipp ja Lipu järele Kampmann. Ei see ole ainult kodukolga armastus, vaid seda armastust nähakse perekonnagi armastuses (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Gesellschaft 1886, lk. 235). Tõsi küll, Tõllu ja Pirita vahel ei näe me musta kassi jooksvat, mõlemad elavad täielikus kooskõlas eneste vahel, kuid teisiti kujuneb asi isa ja poja vahel. Noor Tõll käib sama rada, mida meie-aegsed noored; niipea kui tiivad kasvanud, ei hoolita enam vanematest. Noor Tõll tahab isa eestkoste alt enese vabastada; oma käe peal hakkab ta, ilma isa teadmata, kirikut ehitama. Tead-
41
