Palju parema mulje selles suhtes jätab Tõllu poeg. See ei asu sõjateele kristluse nähtavate sümbolite vastu; ta ehitab kirikuid rahva jaoks ja jätab nad rahvale, osates paremini hinnata kristluse mõju.
Kaugemale kirikute ehitamisest ja kirikuskäimisest, nagu öeldud, ei ulatu Tõllu kristlik tegevus. Pea kisub sõda ta oma pöörisesse. Siin ei ole midagi iseäralikku, et kirikute ehitaja sõjahobuse turjal ratsutab. Eks puutu selles suhtes silma hiilgavad eeskujud.
Piibel ühes, mõõk teises käes, rändavad piiskopid sõjateel mööda maad. Albert on enam sõjamees kui piiskopp, niisama mõni teine, näiteks Saaremaa piiskopp Reinhold Buxhöwden 16. aastasaja esimesel poolel (vrdl. mu Eestimaa ajalugu 3. tr., lk. 150). Mis ime siis, kui paganast saadud kirikuehitaja vahetab kellu ja vasara mõõga vastu, õieti ei oska Tõll enne ega pärast kiriku ehitamist mõõgaga midagi peale hakata, olgu siis et pärast surma pea mõõga otsa pistab. Ta kannab mõõka enam moe pärast, just kui Vene ajal mitmesugused ametnikud. Tõll esindab palju enam kiviaja kui raua-aja elanikku; kiviaegsed relvad meeldivad talle palju rohkem kui raua-aja omad; esimestest otsib ta peaaegu iga tarviduse korral abi.
Ei tunta Tõllu kristlikku matmist; vist pagana viisi maetakse ta maha, igatahes mitte kiriku juurde, nagu teisal sellest jutt. Siiski teatakse, et rist ta hauale püstitatud, suur nagu kogu mets (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 5, 3). Rist võidi muidugi ainult kristlasele püstitada; pagana hauda ei oleks keegi varustanud ristiga. Ei või ometi imestella, et Tõllu ei maetud kirikuaeda. Esimesel kristluseajal eelistati meil kalmeid ja maeti neisse. Veel 1428. a. seletas Riias kiriklik koosolek: Mõnel hiljuti ristiusku heitnud isikul ja maa talupojal on seniajani vana paganlik komme ja see paha viis, pühitsetud surnuaeda põlata ja eelistada metsas ennast nagu metslooma lasta matta, niisama muis mittepühis paigus, kuhu vanemad ja sõbrad paganusepäevil maetud (Urkundenbuch VII, 479, § 19). Põlvas kaevas 1642. a. keegi talumees ema surnuaiast välja ja mattis kalmesse. Veel 1647. a. kaebavad Otepää ja Kodavere õpetaja, et inimesi maetavat mujale kui kirikuaeda. Sama kaebus kordub veel 1683. a. mitmes koguduses (R. Hausmann, Ausserkirchliche Begräbnissplätze im Estenlande, lk. 10—12). Taanis tuntakse muistendeid, et hiid Vidrik Vis heidab ristiusku, aga harrastab paganust ometi nii, et pärast surma ei lase ennast kirikuaeda matta, vaid kalmesse (Kristensen, Danske sagn VII, 10; 11).
40
