intellektuaalne Taavet võidab loodusejõulise Koljati. Looduselapsel, olgu ta kui suure kehalise jõuga varustatud, ei hoia mõistus seda jõudu tasakaalus. Kui ka mitte alati lollus, siis ometi otskohtlus surub hiidudele nagu pitserimärgi peale. Seda näeme Kalevipojast, näeme muudestki hiidudest.
Tõll esineb ometi erandina. Üldiselt ei tunne muistend Tõllu piiratud mõistust. Kui ka Tõllu ettevõtteid alati kõige asjakohasemaiks ei või nimetada, — terav vaim jõuaks paremate abinõude varal ehk kergemini eesmärgile, — ei avalda Tõll ometi säärast vaimukehvust kui Kalevipoeg 12 tosina lauaga lõhkudes, väikese mehe taskupistmisel või mõnel muul puhul; Tõllu tegudel on alati tagajärg, olgu siis, et ta vihatujul midagi ette võtab, mil aeg puudub järelevaatamiseks, kas ettevõetav samm on nõuetele vastavalt astutud, näiteks vallatute laste karistamise puhul, mil Tõll vihatujul lastele ilma järele vaatamata kive järele viskab. Kaugel Hansu vanapaganast, esitab Tõll ometi palju enam Hansu leidlikkust, kuid see leidlikkus ei ole ühendatud Hansu viguritega, vaid on palju enam osava isiku terve mõistuse tagajärg.
Rahvanali tembeldab kõiki saarlasi, olgu nad Saaremaa elanikud, hiidlased, muhulased või kihnlased, vaimuvaesteks. Tõepoolest ei vasta rahvanalja väide sugugi tõe-oludele. Üksikuid vaimuvaeseid võib vististi leida, nagu neid ülepea igas ringkonnas esineb, kuid üldiselt avaldab suurem hulk saarlasi rohket vaimuteravust. Kui mõni üliõpilane tahaks hiidlast või saarlast pilada, saaks ta tihti niisuguse vastuse, et ta pilatava peaks rahule jätma. Tavalisesti on saarlastel suu õige koha peal, nagu rahvas ütleb; nad ei jäta õiget vastust võlgu ja see vastus käib tihti nagu vasar naela pea pihta.
Tõll oma kõnedega iseäralikku vaimuteravust ei avalda, niisama vähe kui otskohtlust; Tõll on oma intellektuaalse arenemise poolest nii ütelda keskpärane mees, ei mingisugune ema poolt kosja saadetud poeg ega mingisugune Saalomon. Ülepea ei ole rahvasuu Tõllu ütlusi kuigi palju säilitanud; needki, mis on säilinud, kõnelevad keskpäraselt arenenud talendist. Tõllu ütlustest on säilinud ta ähvardusi, sajatusi ja ettekuulutusi; viimaseid õieti üks ainus, ja needki enam vihapurskumisel; sel puhul aga ei saa iga sõna hästi vaekausile panna. Igatahes ei kõnele see, mis säilinud, Tõllu vaimuvaesuse poolt, niisama kui Tõllu teodki seda ei avalda, ehk me muidu seda küll oleme harjunud hiidudest kuulma, kes ainult oma suure füüsilise
30
