käsivarrele veel 20 meest (Süda, S. Tõll, lk. 13). Jälle teine kord topib ta saadikud tasku. Kolmas kord kannab ta merehädas oleva laeva kõigi meestega koos õlal merest välja randa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116 jj.). Prof. E. N. Setälä üleskirjutise järele satub Tõll Ruhnu kapsaid tooma minnes Abruka lähedal jalgupidi kalameeste võrku, millisel puhul kalameeste paat kipub ümber langema. Tõll võtab kalamehed kummassegi kaenlasse ja viib randa (koopia E. 59665).
Mitte laenu väites olgu tähendatud, et Tõllu laeva kõigi meestega õlalevõtmine sarnaneb Thori teoga; Thor viib õlal niisama laeva lainete käest randa varjule (Wagner, Unsere Vorzeit I, lk. 153). — Suuri puid kisub Tõll kõigi juurtega üles ja viskab ühe Kiidema, teise Linnu, kolmanda Upa lahte. Ühel juhul lastakse puu asemel mõõk Linnu lahte visata (Oesel II, lk. 163). Kuuesüllase palgiga (rehepalgiga, aampalgiga) tapab Tõll sõjas viimase kui vaenlase; teisel puhul jälle nii palju, et kolmepäevane varss verre upub.
Tõll viristab härjavankrit sõrme otsas nagu mängukanni. Lahtipääsnud rattad muudavad maapinda ja merepõhja (Süda, S. Tõll, lk. 60).
Korra Hiiust tulles lööb Tõll Karjas kepiga koeramoelise kivi pihta. Löögist tekib suur mõhk kivisse (E. 57319).
Kivid, mis mehesuurused, esinevad Tõllule nagu villakotid. Kivimürakaid loobib ta nagu lumepalle. Saaremaalt viskab ta kivi Käina kiriku pihta, võtab aga viskamiseks liiga vähe hoogu, nii et kivi enne päralejõudmist merre langeb. Sellevastu satub penikoorma kauguselt Kihelkonna kiriku pihta visatud kivi märki. Tõll astub siin tõesti Kalevipoja jälgedesse, kes Lääne-Nigula Pataka mäelt kivi Haapsalu kiriku pihta katsub visata, kuid kelle kivi Võnnu saarele kukub; Kilsi kabeli pihta visatud kivi sellevastu satub märki, purustab kiriku ja tekitab asemele Kilsi järve (Eesti kohalikud muistejutud, lk. 53).
Kuna Kalevipoeg enesest mõnda käe või jala jälge on järele jätnud, niisama ta hobunegi, ei või sedasama Tõllu kohta ütelda. Ainult Kuresaare linnapea külge on ta käe asemed jäänud katsest, müüri ümber lükata (Süda, S. Tõll, lk. 36). Siin suutis müür ta surumisele vastu panna. Liivlased teavad enam Tõllu jälgedest rääkida. Irest liivlastelt saadud prof. Setälä teadete järele toetanud Tõll selja vastu Kihelkonna kiriku müüri ning see müür pigistunud kõveraks. Kuresaares läinud ta linnapea juurde, litsunud selja selle nurga vastu ja surunud sellegi nurga kõveraks
27
