Tõllu tegusid ei tunta suurel maal meie päevil kuigi kaugel, olgu siis Virtsu ümbruses ja vähe Hiius ja teisel pool Kura kurku liivlaste seas. Järvamaalt Peetri kihelkonnast on teateid Tõllu kohta kirja pandud, mis aga kahtlaste hulka langevad (Hurt III, 18, lk. 34); Läänemaal tuntakse veel kahte Tõllu hauda.
Uuemal ajal on Tõllu tundmine kirjanduse varal kogu Eestis levinud. Kas Tõllu tundmine liivlaste seas kaugemasse minevikku tagasi ulatub, selle kohta puuduvad meil teated. Arvesse võttes, et liivlased alati on elavat läbikäimist lähedate sõrulastega pidanud, ei ole imestella, kui liivlased juba aegsasti sõrulastelt Saaremaa vägimeest Tõllu tundma on õppinud, kelle haudagi ju sõrulased näitasid (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73).
Kui ka Tõll on Saaremaa hiid, ei tunta ometi igal pool ühte viisi ta töid, vähemalt praegu mitte, varemalt vist küll. Ülepea ei ole Tõllu tegevus kogu Saaremaa kohtade külge köidetud, vaid ainult osa külge. Anseküla on Tõllu juttude klassiline ala; lõunapoolne Sõrve ots Jamaja sellevastu on Tõllu kohta koguni kaineks jäänud. Anseküla naaberkihelkonnad Kärla ja Kihelkonna ei anna palju Ansekülale järele (Oesel II, lk. 150). Muis Saaremaa kihelkondades, nagu Käärmal, Valljalas, Pöides ja Pühal, leidub Tõllu loost üksikuid katkendeid, põhja pool kihelkondades ei esine sedagi, ehk olgu siis niipalju, kui uuemal ajal kirjandusest kuuldud. Sellega ei taha ma ometi ütelda, nagu ei oleks olukord selles suhtes varemini parem olnud.
Tõll saarlasena.
Õpetaja Lipp arvab, tema järele ka R. Willmann (Rahva Lõbuleht 1901, lk. 196), et Kalevipoeg ühe sõnaga eestlast kujutab, eestlast kogu ta ajaloos, ta rõõmus ja kurvastuses, ta mõtlemises ja arvamises, ta kannatamises ja lootuses. Muinasjutt näitab, kuidas rahval on suured annid; Kääpa vette on peidetud mõõk. Vaadaku rahvas, et ta sellega ennast surmani ei haavaks ega uuele kannatamisele vastu ei läheks. Just niisama on Tõll saarlane κατ’ έξοχήν. Kui hiiu ehted talt ära laasitakse, on ta selge saarlase kuju, nagu ta elab ja on. See on oma patriarhaalses isoleeritud olekus täiesti looduselaps. Juba loodus sunnib teda iseennast aitama. Elutarbeid peab ta ise enesele hankima. Ta on laevamees, põllumees, sepp, puusepp ühes isikus. Ehitab ta laeva, millega ta merele sõidab, siis on peale kompassi ja ehk ka ankru kõik ta oma kätetöö. Nii joob
21
