Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/157

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Selle kivi otsas sai lapsena küll hüpata ja selle ümber ringi joosta. Kas ta praegusel ajal veel olemas on, selleks puuduvad vastavad andmed, kuid arvesse võttes tema suurust, võib kindlasti oletada, et ta oma endises kohas vaikselt edasi asub, kui ainult pikne pole teda aja jooksul purustanud. (A. Kuldsaar Sõrvest — E. 61 534.)



Sagariste Jaan.

Üks Suure Tõllu tuttavaist olnud Sagariste Jaan. Kus kohas Jaan elanud, ei ole selgesti teada, aga arvatavasti vist seal, kus asub praegu Sagariste küla, mis Tõllu elukohast, Tõllistest, mitte just väga kaugel ei ole. Seda tõendab veel asjalugu, et kui Tõll Jaaniga kõnelda tahtnud, siis käinud ta Kangruseljal, millest Sagariste küla mõned verstad eemal on. Suure mehe vali hääl kõlanud sealt Jaanile üsna lahedasti, kuid oma vastused saatnud Jaan enda kiirejalgse sulase Jaaguga ikka Tõllule ära.

Jaan olnud mitmesuguste ametitööde peale osav mees. Ta toimetanud ka Tõllule igasuguseid töö- ja sõjariistu, mille eest suur vägimees teda jälle rängematel töödel aidanud, mis Jaanil omal üle jõu käinud. Ka hea õllemeister olnud Jaan ja pruulinud seda tarbekorral Tõllulegi. (K. Loiken Kärlast — E. 60 870.)



Suure Tõllu meelteteravus.

Suur Tõll läinud Mustjalast linna poole ja näinud Sauevere mäelt, kuidas massakas haigutanud Kaarma kiriku tornis. Suurel Tõllul olnud nii erk kuulmine, et ta magamise ajal kuulnud, kui hiir aevastanud. (T. Kaljo Mustjalast — E. 60 726.)



Kuis tekkis sügavus Suure Kuiva ligidale.

Hiiumaale minnes käinud Suur Tõll sagedasti Soela väinast sealt kohalt üle, kus keset väina on madalik Suur Kuiv. Kord keeranud ta Suure Kuiva juures jalakannal ümber ja vaadanud Saaremaa poole tagasi, millest tekkinud sügavus ühele poole Suurt Kuiva. (M. Meiusi Emastest — E. II, 35.)



Roobaka Tobi.

Karja kiriku lähedal elanud tol ajal, kui Suur Tõll Saaremaal oma vägitükke tegi, keegi vanamees, keda kutsutud Roobaka Tobiks. Tobit peetud Saaremaa kõige suuremaks tolleaegseks naljahambaks, kes mitmele mehele mõnusat ninanipsu andnud. Tõllgi ei jäänud temast hoopis puutumata.

Kord tulnud Tõll Hiiumaalt kapsakotiga, ise merest läbi käies kaelani märg. „Kas meie vägimees on õige kalakauplejaks hakanud? Palju sõhand kotitäis koa maksma lehab?“ küsinud Tobi. Tõll vihastunud, visanud vanamehele kapsakotiga järele, ei trehvanud aga Tobit, vaid kott lennanud vastu kivist rehala seina ja läinud lõhki, nii et kapsaräbalad lennanud.

„No voata kus jõumees,“ hüüdnud Tobi, „viskab kalakoti nii tugevasti vastu seina, et koapsa prätakad lindavad! He, Moarre, pane ruttu koapsakatel tulele!“


155