See uus valu pannud vanakolli hirmsasti röökima; uue valuga pannud ta edasi. Eemalt näinud teda ühe talu naine ja hüüdnud: „Kes tegi?“ „Mura Ats, Muraats, murats!“ kisanud vanapagan ühtejärge, ja sest saadik kandvat see koht praegu veel „Muratsi“ nime. Muratsi kohalt joosnud vanapagan suure valuga merre, kust ta enne kolme päeva pole julgenud välja tulla.“ (E. 61 336.) Muratsi tuletamine Mura Atsist vaevalt usutav.
Teesu seletavad saarlased „veeteesuust“ tekkinuks. Kuidas nimest „vee“ ära kadunud, selle kohta pole ma seletust kuulnud. Teesuust tekkimise võimalus on igatahes olemas.
Odalätsi väidab rahvasuu sõnast „oda läts = läks“ alguse saanud olevat. Vanapagan magab, oda pea all. Tõll tuleb, annab vanapaganale kolme pihelgase kepiga pihta. Vanapagan kargab maast üles, tallab oda katki, hüüab „oda läts“ valu pärast pehme keelega, ütleb niisama „läts“ kui lõunaeestlane, kuna saarlane ikka „läks“ ütleb. ,,Saaremaa ja Muhumaa muinasjäänuste“ nimelises teoses nimetatakse mitmel puhul kohta ometi Odalatsiks (lk. 59, 60). — Lisaks lk. 45. nimetatud allikate tekkimisele olgu nimetatud, et ühe teisendi järele ei teki Pidula allikad vanapagana kargamise tagajärjel, vaid sellest, et Tõll Sõrvest oda Pidulasse viskab ja oda seal allikaid tekitab. (E. 60 724.)
Hundva nina leiab rahvaetümoloogias imeliku seletuse. Lained loksutanud vanapagana kondid randa; hundid tulnud neid konte närima. Seepärast hakanud kohalikud elanikud kohta nimetama „Va hundi ninaks“; aja jooksul väänatud see nimi aga Hundva ninaks. (Süda, S. Tõll, lk. 26.)
Teisendi järele tekkinud nimi järgmiselt: „Kord, kui hundid Mustjalas väga julgeks olid läinud ja inimestele hakanud kallale tikkuma, ajanud Suur Tõll nad Hundva nukist merde. Sellest on ka see nimetus tulnud.“ (E. 60 725.)
Rootslased võiksid ometi tulla seletama, et nimi nende keelest on laenatud. Hundvalp tähendab rootsi keeles kutsikat; hundvakt = koeravahti, aga ka iseäralikku öösist valvekorda laeval (K. Cannelin, Ruotsalais-suomalainen sanakirja). Seda meelde tuletades ei taha ma nime põlvnemist rootsi sõnast lõplikult õigeks tunnistada.
Vaivere. Selle nime seletuseks leidub järgmine muistend: ,,Edasi lõhkudes leidnud vanapagan, et nägu tal koledasti verd jookseb; ta kiskunud maast rohtu ja samblaid, kuivatanud nägu verest, ise hüüdnud: „Vait, veri, jää vait, veri!“ Sellest saanudki kohale „Vaivere“ nimeks. (E. 61 336 ) Rahvaetümoloogia ei püsi teaduse ees kuidagi.
Reo. Saarlased teevad vanapagana Reo nime andjaks, nagu järgmisest muistendist selgub.
„Selle paiga ligidal, kus seisab praegu Reo vene usu kirik, hakanud vanapagana jalg kivi taha; ta kukkunud kummuli ja löönud silmnäo koledasti lõhki, ise hüüdnud: „Reo sa oled ja reoks sa jääd!“ Sellest saanudki koht „Reo“ nime.“ (E. 61 335.) — Nagu tuttav, leidub Reo nimelisi kohti Eestis palju ega esine tavalisesti vanapagan nende nimeandjana.
Kuivaste nimi tekkinud rahvaetümoloogia järele Kuiva maa sõnast. Vanapagan pääsenud väinast läbi Muhu randa, kus ütelnud, et ta nüüd on kuival maal. „Kuiva maa“ väänanud rah-
150
