Selle peale otsinud Tõll selle valgejuukselise, hõbehallikese taadikese jälle üles, tänanud teda ja hüüdnud lõpuks: „Oh sa kaunispea vanake, saagu see koht igavesti sinu mälestust kandma!“
Tõllu sõnad on tõeks läinud: Praegugi kannab see koht „Kaunispää“ nime.“ (E. 60 473.)
Rahuste nime tekkimiseks võib vaevalt Tõllu rahulik puhkamine põhjust andnud olla. Kahtlen väga, et see koht kellegi isiku järele Kaunispääks on nimetatud.
Viieristi. Selle nime kohta leidub juba varemalt seletus (vrd. lk. 32).
Ninase. Selle kohanime tekkimise kohta leidub rahvasuus järgmine muistend:
„Mustjala Pangast edela pool, üle väikese merelahe, seisab kitsas maaneem, mida üldiselt „Ninase rannaks“ kutsutakse. Selle kohta teab vanarahva suu järgmist rääkida: Kui Suur Tõll Mustjala kiriku tööd oli lõpetanud, läinud ta sinna kohta mere äärde, visanud pikali kivise maa peale ja jäänud niikauaks sinna luurama, kuni kirik sisse õnnistatud, kartes, et ehk vana-õelus õnnistamata kirikut tuleb lõhkuma. Kui kirik oli sisse õnnistatud, pannud ta pea ühe kivi peale ja uinunud magama. Magades olla ta aga enese kummuli pööranud. Üles ärgates näinud ta, et ta nina oli kivi sisse suure armi vajutanud. Kas see kivi nii pehme või Tõllu nina nii kõva olnud, et kivi sisse aseme vajutanud, sellest rahvasuu ei kõnele. Mõned teavad koguni rääkida, et vanasti olnud kord seal rannas nii suur tursakalasaak, et Ninase mehed tursapeadest kivese (kivi-) aidu üles ehitanud. Kas seesugune „kivi-aid“ hiljemini tõesti ära kivistus? Võib olla! Muidugi oli kivistumine siis alles pooleli ja võimalik Tõllu ninal sinna sisse aset vajutada. Üles tõustes aga hüüdnud Tõll: „Oh kui suur nina-ase!“ Sest saadik hakatudki kohta „Ninaasemeks“ hüüdma, mis aga hiljemini rahvasuus „Ninaseks“ muutunud.“ (E. 60 475.)
Väga kahtlane, et koht nina kivisse vajutamisest nime pärinud. Palju enam on see neem, nagu mitmed muud kohad, nina nime saanud nina moodi rannast.
Soela. Hiiumaa nõia poolt Tõllule hädaohu saatmisel soojaks moondatud väina hakkab rahvasuu Soojalaineks hüüdma. Aja jooksul lühendab ta selle Soelaks. Väga küsitav, kas väin iial Soojalaine nime on kandnud. (E. 59 662.) J. V. Veski seletust mööda on see nimi pärit rootsi keelest, kus ta kuuldub säl = hüljes.
Muratsi. Sellegi kohanime väidavad saarlased olevat saadud Tõllu eest põgenevalt vanapaganalt. Seletus kuuldub nii:
„…Aga ka siin ei olnud vanapaganal aega; kell jalus teinud ikka kõlinat ja ta arvanud Tõllu ikka oma kannul olevat; polnud aega taha vaadata, et Tõllu kuskil polnud; ei märganud ka, et kell omal jalus; tuhat tulist ikka edasi, nagu oleks maa jalge all lõhki. Viimaks kadunud kell jalust ära ja nüüd alles saanud vanapagan aega vähe hinge tõmmata.
Ta näinud ühe talumehe köögi suitsevat; vaadanud ukse vahelt sisse, et vähe vett karastuseks paluda. Mura Aadu pruulinud parajasti õlut ja tõstnud kapaga keeva vett katlast tõrde. Vanapaganat verise palgega nähes tõstnud ta ehmatusekisa ja lähmanud vanapaganale kapatäie keeva vett vastu verist nägu.
149
