Lisa I.
Rahvaetümoloogia kohanimedes.
Palju rohkemal mõõdul kui suurelt maalt leiame Saaremaalt, eriti aga Tõllu muistendist kohanimede seletusi, nimelt rahvaetümoloogiat. Küll ei ole rahvasuu katsunud Tõllu enese ja Pirita nime etümoloogiliselt seletada, seda enam aga loos esinevaid kohanimesid. Paraku ei taba need rahvaetümoloogiad tavalisesti naela pea pihta, aga siiski pakub huvi rahva seletusviis.
Salme nimi on Kalevipojast üldiselt saanud tuttavaks ja esineb selle lugulaulu ilmumisest peale tihti ristinimena. Tõllu loos kõneldakse meile Saare ja Sõrvemaa vahel olevast Salme jõest. Keegi hiid visanud suure noa Salme jõe kohta maha; sellest mahaviskamisest tekkinud jõgi. (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 6.) Teisendi järele valmistab vanapagan selle jõe kurja nõuga. Seepärast hüüdnud saarlased, seletab rahvasuu, jõge esmalt Salanõu jõeks; viimasest nimest tekkinud hiljemini Salamäe jõgi ja kõige viimaks Salmejõgi (Süda, S. Tõll, lk. 18). See Salme nime seletus satub täiesti märgist mööda. Salm, salmi tähendab eesti ja soome keeles väina, merekitsust, kitsast sõiduvett, millisena Salme jõgi esineb. Sõna võõritimõistmise puhul — salme neitsi = salme ääres elav neitsi — tekkis Salmest naisterahva nimi. Eesti rahvalauludes esineb see Salme neitsi vahel Mari, Kadri ja muude nimede all. (Vrd. Eesti rahvalaulud, teine köide, XVI.) Setu lauludes nimetatakse seda Salmet „Kureneiuks“ (Setukeste laulud I, 3). Kurg viiakse aita kasvama; sellest kurest kasvab neiu, keda, niisama kui Salmet, päike, kuu ja täht tulevad kosima. Kalevalas hüütakse kositavat neiut Külliks, Küllikiks (XI, 21—43).
Kaarma kiriku ja kihelkonna nimi lastakse tekkida kaarnamajast. Kiriku kohal olnud maja, kuhu visatud lõppenud loomade luud, et kariloomad neid ei näriks; seega umbes sarnane maja, nagu praegusel ajal mitme kiriku juures inimeste luude jaoks. Et luudemaja katusel tihti kaarnad istunud, hakatud seda maja kaarnamajaks hüüdma (Süda, S. Tõll, lk. 56), mis hiljemini Kaarmaks muudetud. Teisendi järele istuvad kaarnad kiriku harjal; sellest nimi Kaarna — Kaarma kirik. Nime tekkimine kaarnamajast või kaarnast on täiesti võimatu. Niisama vähe usutav, et seal muiste loomade luukamber leidunud. Ilus rahvafantaasia, muud midagi. Kaarma nimi juhatab meid tuttava eesti marja juurde. Wiedemann seletab: kaarmas, g. kaarma = Himbeere, seega sama, mis mujal vabarn, vaarmari, vaarik, vaargas. J. V.
145
