Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/135

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nimelt „leikki“, enam naljategemise tähenduses. Renvalli „Suomalainen Sanakirja“ seletab „leikki“ = rootsi keeli lek, lad. ludus, jocus, saksa k. Spiel, Spass; „leikari“ tähendab siis meest, kes mängib ehk nalja teeb. Lönnroti „Suomalais-ruotsalainen Sanakirja“ seletab: „leikki“ = skämt, lek, ja „leikari“ = tygellös häst, flöjare; putsmakare, skämtare, spelkung; sprätt, spelare. Seega „leikki“ = nali, mäng, ja „leikari“ tähendab esiteks hobust, siis aga vilepuhujat, pillimängijat, naljategijat, mängukuningat. Meil on Eesti rahvalaulus siis naljategijatega, mängumeestega tegemist, umbes sarnastega, nagu need mardiõhtul esinevad.

Sarnase laulu tunnevad ka Neusi „Estnische Volkslieder“ 103, C.:

Seie leikarid tullevad,
Seie leikar löneb leri,
Seie mori moisaaie,
Vanna vari kamberie.
Mis ma annan leikarille?
Ei olle kulda, et hõbbedat jne.

Niisama lauldakse J. Hurda „Vanas kandles“ II, nr. 368, lk. 267—268 leikaritest. Seal lühendatakse leikar leikreks, näiteks:

Kes siin maksab leikre palka jne.

Sarnaste võõraste kohta käib ka teine laul, mille J. Mikiver Kolga rannast üles kirjutanud (E. 45 736):

Siie pleigarid tulevad,
Siie pleigarid lasevad,
Siie pleigar lieri lööne,
Siie tuleb vieraaida.
Mes mina annan vieraalle,
Mes mina vierale väele?
Tapan talle tuoreeksi,
Vana kana kammilaksi,
Kuke kuivaksi ruaksi.

Iseloomuliku kujuna puutub meile silma sõnakuju „pleigar“. Kuid see „pleigar“ vastab mujal esinevale „leigarile“. Sõnale, mis rahvale võõras, on p juurde lisatud, nagu sarnaseid juhtumeid mõnikord ette tuleb. Tuletagem meelde saksa sõna „Luft“, mida eestlasedki tihti tarvitavad. Tarvitades lisavad nad sõnale ilmaaegse p ette; nii tekib sõna „pluht“. Sarnase tähe poolest rikastumise osaliseks näikse ka võõras leigar saanud olevat: talle lisati p ette ja nii tekkis pleigar. Igatahes vastavad pleigarid niisama kui „leigarid“ muu Eesti naljategijaile, mängumeestele.

Huvitav on tähele panna, kuidas Helmes, kus leigori


133