nimelt „leikki“, enam naljategemise tähenduses. Renvalli „Suomalainen Sanakirja“ seletab „leikki“ = rootsi keeli lek, lad. ludus, jocus, saksa k. Spiel, Spass; „leikari“ tähendab siis meest, kes mängib ehk nalja teeb. Lönnroti „Suomalais-ruotsalainen Sanakirja“ seletab: „leikki“ = skämt, lek, ja „leikari“ = tygellös häst, flöjare; putsmakare, skämtare, spelkung; sprätt, spelare. Seega „leikki“ = nali, mäng, ja „leikari“ tähendab esiteks hobust, siis aga vilepuhujat, pillimängijat, naljategijat, mängukuningat. Meil on Eesti rahvalaulus siis naljategijatega, mängumeestega tegemist, umbes sarnastega, nagu need mardiõhtul esinevad.
Sarnase laulu tunnevad ka Neusi „Estnische Volkslieder“ 103, C.:
Seie leikarid tullevad, |
Niisama lauldakse J. Hurda „Vanas kandles“ II, nr. 368, lk. 267—268 leikaritest. Seal lühendatakse leikar leikreks, näiteks:
Kes siin maksab leikre palka jne. |
Sarnaste võõraste kohta käib ka teine laul, mille J. Mikiver Kolga rannast üles kirjutanud (E. 45 736):
Siie pleigarid tulevad, |
Iseloomuliku kujuna puutub meile silma sõnakuju „pleigar“. Kuid see „pleigar“ vastab mujal esinevale „leigarile“. Sõnale, mis rahvale võõras, on p juurde lisatud, nagu sarnaseid juhtumeid mõnikord ette tuleb. Tuletagem meelde saksa sõna „Luft“, mida eestlasedki tihti tarvitavad. Tarvitades lisavad nad sõnale ilmaaegse p ette; nii tekib sõna „pluht“. Sarnase tähe poolest rikastumise osaliseks näikse ka võõras leigar saanud olevat: talle lisati p ette ja nii tekkis pleigar. Igatahes vastavad pleigarid niisama kui „leigarid“ muu Eesti naljategijaile, mängumeestele.
Huvitav on tähele panna, kuidas Helmes, kus leigori
133
