Leigri nimi.
Tõlluga samal ajal sai Leiger kirjanduses tuttavaks. Esimesed Tõllust kõnelejad Leigrit veel ei tunne, aga hilisemad kirjanikud nimetavad mineval aastasajal teda Tõllu kõrval alati.
Nimekuju Leigri kõrval puutume mõnikord kokku veel muude nimekujudega. Russwurm nimetab Leigrit Leigre’ks (Sagen aus Hapsal, lk. 10). Keegi kirjutab „Inlandis“ (1856, veerg 530) Leider. M. Lipu kirjutisest puutub silma koguni Leiges. Leiges kuulub tingimata trükivigade hulka. M. Lipp refereerib peaasjalikult P. Süda tööd, Süda aga sõnakuju Leiges ei tunne, vaid ainult Leiger. Ülepea kubiseb Lipu kirjutis nimede suhtes trükivigadest. Pole siis ime, kui Leiger on trükivigade tõttu Leiges’iks muutunud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1886, lk. 229 jj.; Gross-Tõll, lk. 16 jj.).
1856 pidas keegi maamõõtja A. Jakobson Õpetatud Eesti Seltsis kõne Hiiumaa vägimehest Neidrist; samu Jakobsoni teateid avaldasid „Inland“ 1856, veerg 530, ja Russwurm hiljemini oma teoses „Sagen aus Hapsal, der Wiek, Oesel und Runö, 1861 (lk. 7 jj.). Neider on muidugi vääne nimest Leiger. Kas eestlased Neidri nime kunagi on Leigri asemel tarvitanud, ei ole mul õnnestunud konstateerida; muus tähenduses on huntsakad seda küll harrastanud. Neidri tuletasid viimased saksakeelsest sõnast Schneider. Eesti „rätsep“ muutus huntsakate keeles neidriks. Leigri rätsepatööst ei tea me midagi ega või seega Leigrile huntsakate rätsepa nime anda. Neider võis Leigri asemele tekkida ainult kellegi sakslase poolt Leigri nime mittemõistmisel ehk võõritikuulmisel. Hilisemal ajal kadus Neider kirjandusest.
Rochholz lahutab Leigri Neidrist. Üks Tõllu vend kannab tal nime Leiger, teine Neider (Tell und Gessler, lk. 84). Need vennad, väidab ta, olnud kanged kiviviskajad, rännanud läbi mere ja kaitsnud kodumaad.
131
