Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/127

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ma ninatubaka pakkumisega pruudi poolt kokku puutunud, kui ka pruut kõikjal käib andeid korjamas. Vigalas nimetatakse seesugust annete korjamist „hunthänna ajamiseks“. Hunthända käib tavalisesti pruut üksi ajamas. Suurel maal astub ninatubaka asemele kas kosjaviin või kosjakakk. Viina ja tubaka pakkumise järele otsustades ei peaks säärane annete kogumise viis pruudi poolt palju üle 300 aasta vana olema. Arvesse võttes aga, et kosja- ja pulmakombed on palju vanemad, peame oletama, et pruut varemail sajanditel kas ainult kosjakakku pakkus või midagi muud.

Ingeris käivad pruudid „susimassa“, s. o. andeid korjamas, niisama kaugemal Karjalas; neile antakse tavalisesti villu, sukki, sukapaelu, kindaid jne. Sama komme esineb mujalgi Soomes. Rootslasedki tunnevad seesugust kommet. Kuna Eestis ainult pruut käib andeid saamas, võtab Rootsis peigmeeski säärase teekonna ette. Peigmehele antakse enamasti kaeru, pruudile aga kanepit, linast riiet, villu; Rootsis nimetatakse pruuti kanepikerjajaks, peigmeest kaerakerjajaks (Reinsberg-Düringsfeld, Das Hochzeitsbuch, lk. 7). L. Schröder leiab pruudi annete kerjamise kombe põhjamail, aga ka Ungaris tarvitusel olevat, viimases riigis ometi slaavi tõugu rahvaste juures (Die Hochzeitsbräuche der Esten, lk. 47). Saksamaalt ei ole talle sarnast kommet silma puutunud.

See Tõllu rohusarv tuletab elavalt meelde nõidade võidesarve. Muinasjutud teavad, et nõiad võidnud endid iseäraliku võidega ja sõitnud siis kas Loksberile või mujale nõidadepidule. Vististi tuleb selle võide all mõista mingisugust narkootilist, uimastavat võiet, mis erkude pingutusel inimese nagu unenägude maailma siiris, kus ta enese arvas lendavat ja pidudel käivat. Rootsis tarvitasid nõiad iseäralikku võidesarve (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 88). Ma ei taha väita, et noor Tõll just seesuguse nõiasarve on andnud, aga igatahes tuletab Tõllu antud sarv sarnast sarve meelde, sest sarve rohi tegi nuusutaja südame rõõmsaks ja heldeks, mõjus igatahes ta ergukavasse. Hyltén-Cavallius oletab, et rootslased säärase maagilise rohtude tarvitamise soome sugu rahvastelt on omandanud (seals., lk. 90). Selle väitega võib täiesti ühineda, sest soome sugu rahvad on tuttavad nõiatempude, nõialaulude ja nõiasõnade poolest.

Noor Tõll õpetas oma mänguõpetajale Uduvere Viiuli Toomale nende rohtude tundmise, mis sarve jaoks tarvilikku


125