vaevaga karu kaelast kinni ja visanud ta vastu kivi räbalaiks. Kõik pealtvaatajad imestanud noore vägilase vahvuse üle ja kiitnud tema suurt jõudu. Mai aga silitanud teda ja tänanud kõige kuldsemate sõnadega, lubanud temale teha tuliuue särgi kõige puhtamast linasest riidest ja vammuse kõige paremast villasest riidest. Noor Tõll aga ütelnud, et see väike heategu olevat juba tasutud: Aasta eest tulnud ta kord sedasama teed kaugemalt Saare idapiirilt ja läinud Vaigu Veerele isa vaatama. Pikast teekonnast olnud ta näljane ja väsinud; Mai aga andnud temale süüa ja valmistanud magamisaseme. „Oh sa kullapojuke,“ hüüdnud Mai, „seda ei maksa meelde tuletada! Mullu oli meil vaene aasta, nagu seegi aasta; toit oli kehv ja ase kõva! Tunamullu olid hoopis teised ajad.“ Sealjuures hakanud ta pisarsilmil laulma:
Kulla Kuke poisike, |
Mai valmistanud noorele Tõllule jälle toitu teemoonaks ja teinud talle mõne väikese kingitusegi. Ka lubatud särgi ja vammuse toimetanud ta hiljemini talle kätte.
Praegu asub Kõõru külas „Maie“ nimeline talu, mis sellest Maie nimelisest naisest olla jäänud.“ (E. 60 004.)
Saarlased on katsunud karu tapmise muistendisse noore Tõllu külaskäimise laulugi paigutada. Tõepoolest pole laulul noore Tõlluga otsekohe tegemist. See laul on kogu Eestis tuttav (vrdl. H. Neus, Estnische Volkslieder 103 A.; E. 8228; 24 412; 24 590 jne.). Tõllu muistendisse seda laulu punudes on saarlased laulu vesistanud ja vigasemaks teinud. Üldiselt esineb see laul suurel maal Eestis mängulauluna. Sama laulumotiivi tuntakse Soomeski, näiteks:
Miks’et silloin meille tullut, |
Miks ei siis sa meile tulnud, |
120
