tantsida. Kuid Tõllu uus viiuli mängimine peletab röövijad jäädavalt oma teed. Nad põgenevad tantsukohast eemale, noort Tõllu rahule jättes (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 135).
Tekib küsimus: kes on see Uduvere Toomas, kellelt noor Tõll paremini õppinud mängima kui hilisemad Paganini’d ja Sarasate’d? Peale nime Uduvere Toomas ei tea rahvasuu sellest viiulimängu õpetajast midagi. Minu meelest puutume noore Tõllu mängu õppimises ja vägevas mängimises kõige pealt rootsi mõjuga kokku. Rootslastel täidab muistendites forskarl (= kosemees = veevaim), strömkarl (= jõemees) ehk näkk Uduvere Tooma aset. Forskarl ei mängi mitte ainult ise võluvalt viiulit, vaid õpetab viiulimängimist soovijaile, ja need õpivad pea niisama hästi mängima kui nende õpetaja. Rootslased tunnevad hulga sellekohaseid muistendeid (G. Landtman, Finlands Svenska folkdiktning, lk. 688—691; Nordlind, Studier i svensk folklore, lk. 57—161). Soovib keegi forskarli mängu sarnase osavuse omandada, peab ta kas jaaniöösi kell 12 viiuliga ristteele minema, kus veevaim tuleb teda õpetama, või jaaniöö asemel kolm neljapäeva-õhtut selle käigu ette võtma. Teiste teadete järele mängib näkk kell 12 niisuguse silla all, kus kaks teed silla juurde risti kokku jooksevad; seal võib ta mängu kuulda ja õppida. Teinekord istub forskarl mere ääres kivil ja mängib seal. Uuemaal väidetakse, et mängu õppijal vaja minna kaks ööd järgemööda väina, kose või veerikka ranna äärde viiulit mängima; kolmandal ööl tuleb näkk ja õpetab ta mängima nii ilusasti, et kuulajad on kui meeletud. Õpetaja ei jäta mängimist enne järele, kui õppija on kunsti täiesti omandanud. Ükski muu maailmas ei või ega oska nii võluvalt viiulit mängida kui see, kes forskarlilt õppinud. Säärane veehaldja õpilane ei pane mänguga mitte ainult inimesi tantsima, vaid ka toole, laudu, pinke. Kõik tantsivad, nagu keerutaks neid tuulispea (Nordlind, Studier i svensk folklore, lk. 120). Mõne teate järele ei või veevaimu õpilane oma mängu enne lõpetada, kuni kellelgi korda on läinud ta viiulikeeled katki käristada; säherdune juhtumus kuulub ometi harulduste hulka. Ühest õpilasest tuntakse, ta õppinud kose ääres nii hästi mängima, et võinud viiuli kas selja taga pidada ja mängida, mida tahes (Landtman, Sv. folkdiktning, lk. 691). Lühidalt: rootslaste arvamise järele võib veehaldja mäng inimesi, loomi ja esemeid tantsitada ja niisama selle isiku mäng, kes ta juures käinud õppimas.
116
