Noore Tõllu tegevus.
Kuna me vanast Kalevist vähe teame, kõnelevad rahvajutud Kalevi pojast = Kalevipojast palju. Tõllu muistendis esineb meile sellevastu ümberpöördud ilme: rahvasuu teab isast palju, pojast vähe kõnelda. Sagedasti on arvatud, et Tõllu poeg niisama ilma nimeta on kui Kalevipoeg. Mõnigi kord öeldakse Saaremaa vägimehe pojast kõneldes: „Tõllu poeg“ ehk jälle „noor Tõll“. Lugu on siiski nii, et Saaremaa vägimehe pojal nimi esineb. Tõllu poeg kannab sama nime, mida kannab isagi. Me võiksime teda seega ka Tõll II nimetada.
Vanasti oli viisiks, et vanemad tihti esimesele pojale isa nime andsid. Isa nimi pidi pojas edasi elama, seepärast poeg isa nimegi kandma (A. V. Forsman-Koskimies, Pakanuudenaikuinen nimistö, lk. 27; Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, lk. 309). Sama ilmega puutume ka Tõllu muistendis kokku. Suur Tõll annab pojale sama nime kui tal enesel. Mõlemad on Tõllud. Ei ole seega ime, kui Tõllu elukohtki Tõlluste nime kannab. Tõlluste oli koht, kus asusid Tõllud.
Kehaliku suuruse poolest oli poeg Tõll täiesti isa vääriline, kui ka rahvasuu otsekoheseid andmeid ei paku poja suuruse määramiseks. Ometi annab vasarate ja labida vahetamine, õigem kätteviskamine kümmekonna versta peale meile küllalt põhjust oletada, et poeg suuruse poolest isast palju maha ei jää. Muidu teatakse noorest Tõllust, et ta silmade poolest isast erinenud: tal olid, nagu emalgi, taevakarva sinised silmad, kuna isa Tõllul olid pruunid silmaterad (Süda, S. Tõll, lk. 21).
Vaimliste omaduste suhtes oli suur vahe isa ja poja vahel: isa läbi ja läbi sõjamees, poeg rahumees. Poeg ei saanud isa viisi ka enam rahvavanemaks, maa sõjakuningaks. Võimalik, et ta ise seda ametit ei ihaldanud; palju tõenäolisem aga, et maa valdajad talle seesugust ametit ei andnud, kartes, et ta ehk niisama kui isa Tõll
111
