Siim veel muul puhul Tõllule õlut on valmistanud või ainult teekonna puhul Hiiumaale.
„Kord saanud Tõll Hiiumaalt vend Leigri poolt kutse, ühes naise ja pojaga sinna võõrsile minna[1]. Selle kutse võtnud Tõll rõõmuga vastu, sest ta polnud hulgal ajal enam vennal võõrsil käinud, ja hakanud sedamaid teelemineku vastu valmistama. Ta tahtnud ka venda omalt poolt võõrustada: Lasknud Sagariste Jaani omale hea teo õlut pruulida. Kaks härga ja kümme kitse pidanud oma peadega võõruspeo eest vastutama. Muud vähemad asjad jäid naise Piriti mureks toimetada, kes niisuguses asjas mitte osavuseta ei olnud.
Oli ilus suvepäev, kui teeleminek algas. Tõll sidus õllevaadid köiega kokku ja viskas õlale, kõik muu kraam laoti viie paari härgade vankrile; nendega läks Pirit pojaga edasi, kes sel ajal ainult jõhkrajõuline jõmpsikas olnud. Kümne sarvelise sõit algas Tõllustelt ja pidi minema Pamma ninale, kus selleks paras parv neid ootas, mis neid Emmaste randa Hiiumaale pidi viima. Haeska soos tulnud saadan sarviline neile vastu ja nõudnud Piritilt õiguse näol poole pidu kraamist omale. Pirit ei julgenud saadanaga tülitsema hakata ja täitnud tema nõude, — Tõll ise ei olnud nendega ühes läinud, vaid lubanud aga õigeks ajaks Pamma mäel vastas olla. Olnud saadan selle saagi varjule viinud, tulnud ta uuesti tagasi ja nõudnud ülejäänud kraamist veel poolt endale. Nüüd aga saanud Pirit tulivihaseks ja virutanud saadanale leivalabidaga, mis temal ühes olnud, mööda pead. Hoop olnud aga nii mõnusalt juhtunud, et vanal õelusel kuulmine ja nägemine kadunud, vähemalt tükiks ajaks. Poeg, kes vanapoisi äpardust märganud, saanud sellest julgust ja tal tulnud nõu ka oma jõudu tema kallal proovida, ja see õnnestunud tal paremini, kui loota oleks võinudki. Saadanal, kelle meelemärkus Piriti hoobi peale veel õieti tagasi polnud tulnud, ei olnud vastuhakkamiseks võimet. Ta tõsteti üles, ja juba lähemal silmapilgul lendas ta läbi õhu — korts! — leidis ta enese Purtsa rabast, kus vanapagana kukkumisasemele praegune Purtsa järv siginenud. Nüüd läks nende teekond rahulikult kuni Pamma ninani. Ei julgenud saadan ega sorts neid enam kiusama tulla.
Tõll oli juba ise ennem kohal; ta oli juba parve valmis toimetanud, millega ta naise ja poja üle Soela väina tahtis
- ↑ Et võimata oli järgmist muistendit Tõllu alla asetada, leiab ta siin ruumi.
103
