Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/88

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sis, ei jätkanud enam endist teed, vaid pöördus kodu poole tagasi, nagu oleks ta kavatsus selles seisnudki.

Aga ometi sai ta oma rännakuil ka sinnamaale, kus asusid need sinised metsad, mis paistsid Vargamäelt vaadates silmapiiril. Õieti ei teadnud ta ju seda, sest lähedalt polnud ükski mets sinine, aga ta uskus, et küllap ta oma suusajälgi tegi sinimetsadessegi. See oli ükskord sajuse ilmaga. Ta läks kodunt välja, et jõel mõrdu vaadata, aga siis unustas selle, pöördus teist teed ja ajas lumele järele, nagu peaks ta vaatama, kuhu see läheb. Ning ta nägi, et lumi läheb ajades aina edasi, läheb isegi üle selle lagendiku, mille ääres Indrek oli lõkke paistel istunud, läheb läbi padrikute, üle niitude ja karjamaade, üle aedade ja kraavide, üle lohkude ja põndakute, üle aukude ja laugaste, nii et Indrekul pole muud, kui kihutagu suuskadel järele. Sest pole ühti, et tal pole täna leivatükki taskus, sest lumi lendab ju ka ilma leivata. Lumi lendab nagu jumala linnuke taeva all, kuidas ei peaks temaga kaasa lendama.

Aga Indrek ei jõudnudki sel päeval näha, kuhu lumi ajades läheb. Metsadest said uuesti lagendikud, padrikutest heinamaad, küngastest põllulapid, kuid lumi läks aina edasi. Indrek jäi kuskil põlluaia all seisma ja pühkis otsaesiselt higi. Aga kui oli pühkinud, tundis, et on väsinud ja tahab juua. Ta pidi peoga lund võtma ja suhu panema, aga lükkas suusad selle asemel üle hange aiateivaste vahelt läbi ning sõitis talu õue. Noor tüdruk võttis kaevust parajasti vett. Kui Indrek talt juua palus, küsis see, et ehk võõras tahab leigemat. Muidugi, kui on leigemat, siis leigemat.

Toas istus poolkurt ning poolpime vanamees ja lappis käsikaudu pastlaid. Indrek istus talle ligi ja katsus juttu ajada, küsides, kas neil ka on Vargamäe jõe ääres heina-

88