kodust kaugemale. Aga mis ta teeb: ta saadab oma pojapoja sauna seina sisse märki laskma. Mõistad! Mina elan saunas, tema laseb seina sisse märki, nagu oleks see ainuke sein maailmas, kuhu võib märki lasta. Ja mina teda keelata ei saa, sest see sein, kuhu ta laseb, on tema maa peal, ja krunt, kus ta lastes seisab, on ka tema oma, nii et ta võib teha, mis ta tahab, sest tal on õigus. Kui ma läksin kord poissi keelama, ütles see: ma lasen oma seina sisse, mis teil sellega, teisepere isa, tegemist. Ma võin selle seina mahagi lõhkuda, kui tahan. Mine saa inimesest aru: ta ütleb sulle teisepere isa, aga ise sihib läbi seina sinu pihta, nagu oleksid sa mõni täistopitud tedrekuju. Ütle nüüd ise, poeg, kui koer näeb niisukest asja, kas ta kõht ei pea siis lahti minema.“
„Poiss teeb seda ehk rumalast peast,“ arvas Indrek.
„Inimene ei tee teisele siinilmas midagi rumalast peast,“ seletas isa, „vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata. Ma olen mõnikord seda mõisade ülevõtmisegi asja vaadand ja mõelnd, et kas see ka pole pisut nagu sakstele väänamiseks.“
„Kuule, isa,“ ütles Indrek siin vahele, nagu tahaks ta vastu vaielda.
„Pea, pea, poju,“ rääkis isa omakorda Indrekut takistades. „Las ma räägin. Oli nimelt nõnda, et kui hakati siin maid jagama, siis tahtsid kõik saada. Kõik! Ja kui said maad kätte, siis hakati neid ära sahkerdama. Oleks ehk jällegi kõik sahkerdand, aga polnud ju niipalju võtjaid. Nii jäi mõnele saajale ikkagi maatükk kätte, hari ise või lase teised harida. Ütle nüüd ise, mis maanälg see niisuke on, mis ajab sahkerdama?“
„Maa ei sattunud jagamisel õigesse kätte, ei muud midagi,“ ütles Indrek.
