tema kõrval. Indrek peatus, vaatas ringi ja ärkas nagu unest: jõgi oli luhtadelt oma kallaste vahele tagasi tõmbunud.
„Tähendab umbes siitmaalt või pisut ülaltpoolt peab peale hakkama,“ lausus ta endamisi, mõeldes jõe süvendamist ja õgvendamist.
Mulla tuli talle ligi ja katsus keelega kätt limpsata, nagu tahaks ta ütelda, et ka tema tõmbab kaasa, kui mõte teoks saab. Aga Indrek ei pannud teda tähele, sest tema mõtles inimese mõtteid ja unustas koera. Ta mõtles mõtteid, mis olid kaugel kõigest ümbritsevast. Aga kui ta pilk tabas kogemata metsatukka, millest ta natukese aja eest mööda tulnud, tundus talle, et see oleks nagu oma värvingut muutnud.
„Ega ometi veel õhtu saabu?“ lausus Indrek, võttis kella taskust ja vaatas: kaks läbi. „Tähendab ometi nii kaugel,“ ütles ta siis kuuldavalt ja kahetses peaaegu, et oli tulnud allatuult siiamaale. Maksis palju vaeva vastutuult siit tagasi sõuda.
Ta pani kuuehõlmad kinni, et need ei saaks tuult võtta — nõnda algas ta tagasisõitu. Aga kui ta tulles oli valinud lagedamaid paiku, siis nüüd puges ta ühes koeraga põõsaste vahele, et pääseda tuule käest, mis vastu õhtut aina kõvenes. Kuskil küünisuu ees tuulevarjus mugis ta oma kuiva leivasuutäit, mille ta seks juhuks tasku pistnud, kui süda hakkab närbima. Ka Mullal jooksis suu vett, nähes leivatükki Indreku käes. Polnud parata, pidi poolitama.
Karastunult algasid mõlemad peale einestamist uuesti oma teekonda. Aga pimedik saabus ammu enne, kui nad jõudsid Vargamäe alla tagasi. Pimedik saabus seda rutemini, et tormitsev tuul sai kuskilt lumepilved kätte ja pais-
