Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/70

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„see on kõige õigem ja parem. Lastele ärge viige, rikute ainult nende hambaid ja kõhtu.“

„Tean, härra, et ma koju lastele ei tohi viia,“ vastas tüdruk, „aga ise ei raatsi ma ka süüa, see on selleks liiga kallis ja hea — Stude oma.“

„Siis ma ei tea, mis sellega teha,“ ütles Indrek, „sest ülal talus pole ka lapsi. Tütar on kõige noorem, aga ka see on juba kuue-, seitsmeteistkümne-aastane.“

„Kui kahju!“ ütles Tiina, aga tegi seda sellisel toonil, nagu oleks tal otse selle vastu ainult hea meel.

Nüüd vaikisid mõlemad natukene aega nagu nõutult. Aga tüdrukul oli nähtavasti piinlikum kui mehel, sest tema ei kannatanud välja ja hakkas jällegi rääkima, üteldes vabanduvalt:

„Härra annab ehk mulle andeks, kui ma räägin puhast tõtt. See on minust muidugi hirmus rumal, aga mis sinna parata, kui olin nii rumal, et tulin niisukese mõtte peale. Just enne ärasõitu! Mõtlesin, et mis siis, kui härra on haige, kuidas ma lähen linnast maale üsna tühjade kätega. Ja nõnda siis ostsingi. Soo, jumal tänatud, nüüd on see väljas, nüüd on mu süda täiesti puhas,“ ohkas Tiina lõpuks.

Aga Indreku juures saavutas ta otse vastupidise tulemuse: see oli tänini uskunud tema puhast südant, aga nüüd hakkas ta kõiges kahtlema. Sellepärast ütles ta:

„Kui oli šokolaad teil südamepiinaks, kas siis ka mitte see hirm, millest rääkisite?“

„Kuis nii, härra?“ küsis Tiina arusaamatuses. „Ma ütlesin kohe, et hirm oli teie pärast, härra.“

„Ma mõtlen nimelt, et kas teil üldse hirmu oli: kas see pole teie väljamõeldis, nagu šokolaadi ostmise põhjuski.“

See rabas Tiinat raskesti. Ta seisis hulk aega sõnalausumata ja ütles siis:

70