Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/67

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kattis seda paika, kus Indrek oli viimati peaaegu surmahirmus pingutanud oma lihaseid ja pehme, musta turbaga heidelnud, sest ta teadis, mis tähendab, kui südame alla kerkib midagi kõva ja kui see sirutab oma katsesarved nagu otsaette. Aga valget lund vaadeldes see kõik ei tundunud enam kuigi reaalsena, vaid ennem mingisuguse kurja viirastusena või paremal korral ähvardava ettekujutusena, mille juured peitusid kuskil minevikus. Ja Indrekul tuli meelde, kuis kogu Vargamäe oli tundunud talle esimesel päeval sama tundmatuna ja võõrana nagu oma kaevatud ja lumega kaetud uus kraavgi ning kuis ta meel oli siis muutunud mitmel korral päris härdaks kohe. Aga täna mõjus ümbruse võõrus rahustavalt. Ei olnud midagi, mis oleks elustanud möödunud päevi. On hea, et kõik on maetud nagu värske lume alla — saab puhata võõrana võõras ümbruses. Keegi pole huvitatud, kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed. Kui ometi oleks ka inimestega nõnda! Aga ei ole. Inimene, õnnetu, ei muutu ega unusta. Tema ei taha unustada, nagu kardaks ta oma raske vande kaost suurt õnnetust. Aastatuhandete pärast otsib ta ikka veel oma esivanemate jälgi — tuhnib, kaevab, higistab, näeb vaeva. Ja ometi ei leia ta midagi muud, kui et on juba kõik enne olnud.

Sellises meeleolus Indrek pöördus videviku saabudes kodu poole tagasi. Aga teda ootas suur üllatus. Vaevalt oli ta mõnikümmend sammu astunud, kui lumiste põõsaste vahel tuli vastu noor naine, kes ütles tuttava häälega:

„Tere õhtust, härra!“

Indrek võpatas kogu kehast, nagu näeks ta viirastust. Alles tüki aja pärast sai ta lausutud:

„Tiina, teie! Mis see siis peab tähendama? Kuis saite siia? On keegi surnud või?“

67