peale mõelda, mis läheks ministeeriumi, kõigi meeste nimed all. Mõistad: terved suured, valged leheküljed ainult nimesid. See mõjuks, sest tänapäev tahetakse, et oleks hästi palju inimesi, või kui pole neid endid, siis vähemalt nende nimesidki.“
„Mina küll seda asja enda peale ei tahaks võtta,“ ütles Sass mõtlikult.
„Ega seda ole vajagi, et sa midagi enda peale võtaksid,“ seletas Indrek. „Sa lihtsalt räägi mõne mehega, kui kokku saad, olgu see täna, homme, ülehomme, sel või tuleval nädalal, lõpuks tee seda kas või alles tuleval kuul, isegi tuleval aastal, ega see asi põlema lähe, Vargamäe jõgi eest ära ei jookse. Pealegi, sina ise võid asja vastu olla, sest pole midagi, ainult ära teistele ütle, et oled vastu. Nõnda arvavad kõik, et oled poolt. Ja kui asjale lõpuks jalad alla saab ja paistab, et on kasulik ka poolt olla, noh, siis oledki, sest keegi ei tea, et sa olid alguses vastu.“
„Ei noh, kui ma juba kord rääkima hakkan, siis olen ma algusest peale kohe poolt,“ venitas Sass läbi hammaste, nagu tahaks ta mõista anda, kui pagana raske on talle see krempel. „Linnasaksad teevad nõnda, et hoiavad vorstil kahest otsast korraga kinni, kuni vorst rebeneb pooleks ja jookseb tühjaks.“
„Seda parem, kui oled kohe poolt,“ ütles Indrek, „siis on kindel, et asi hakkab liikuma.“
Kui mehed olid nõnda küllalt jutelnud ja lahkusid, tundsid nad mõlemad nagu mingit salajast vimma. Sass arutas endamisi kodu poole minnes: Mis see siis nüüd on? Ma naeran linnameest, et tema hoiab vorstil kahest otsast korraga kinni, aga mina ise? Ma olin ju vastu, olen kogu aeg vastu olnud ja nüüd olen ometi poolt. Olen ma tõesti poolt? Ei ole ju! Aga miks ma siis ütlesin, et olen, kui