ütleb, inimese veri on sõja ja mässuga nii rikutud, et nemad tahavad ainult võtta ja võtta ning aina teiste käest ja taskust.“
„Usu, õemees,“ ütles Indrek nüüd üsna südamlikult, „inimese veri on ikka rikutud olnud, sest ikka on ta sõdinud ja mässanud. Aga ilmas on ikka ka head verd olnud ja on tänapäevgi. Juba mitmel pool on ühisel jõul jõgesid süvendatud ja õgvendatud ja seda tehakse veelgi.“
„Seda olen isegi lehest lugend,“ kiitis Sass Indrekule järele, „ja olen mitu korda mõelnd, et ei tea, mis inimesed need küll peaksid olema, kes seda teevad.“
„Need on samasugused inimesed nagu meiegi siin,“ ütles Indrek. „Nad kaklevad ja peavad sõda, aga siis lepivad uuesti ja hakkavad üheskoos maid kuivatama ja jõgesid süvendama. Sedasama peaksime meiegi. Sa võiksid katsuda rääkida siitnurga meestega, kui nendega kokku puutud. Tee ainult juttu, ei muud midagi, kuuled, mis nad ütlevad. Võid nimetada, et oled lehest lugenud, kuidas mujal maailmas tehakse. Ja seal elavad ju ka ainult surelikud inimesed. Meie nurgas peaks ometi ka mehi leiduma. Ütle neile, et Sahaara kõrvest tahetakse meri teha. Olekski juba tehtud, aga mõned kardavad, et maakera pöörab nende viinamäed ja rohumaad siis põhjanabale, sinna aga ei taha ükski minna. Vargamäe jõe võib siiski ilusasti ära süvendada ja õgvendada, ilma et maakera sellepärast hakkaks pöörduma, seda võib neile rahustuseks lisada. Ja kui peaks mõnigi mees leiduma, kes kuidagi oleks asjast huvitatud, siis võiks omavahel kokku tulla, millalgi pühapäeval, kui kõigil aega. Võiks kokku tulla ja üheskoos asja arutada. Kui ka siin jutt sobib, siis võiks mõne aja pärast katsuda korraldada suurema koosoleku, ütleme, kas või vallamajas või kuskil mujal. Peale seda võiks juba ühise palvekirja
