plikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood.“
Nõnda siis oleks võinud Tiina kas või oma eluotsani Vargamäe saunas Indreku juures magamas käia ja sest poleks midagi olnud, aga ta pidi siit ära minema, sest Oskar oli seda temalt palunud. Oskar oli isegi seda ütelnud, miks ta Tiina peatset minekut soovib: ta tahab kivihunniku otsas seista ja vaadata, kuidas Tiina läheb.
Ja Tiina läkski, läks ühes onu Indrekuga, nagu kõik ütlesid. Nad läksid kahekesi, mõlemal pambud seljas. Sass pakkus neile hobust, pakkus iseennast või Ellit küütijaks, aga lahkujad ei soovinud seda, nad tahtsid jala minna. Maret kutsus nad enne minekut aida juurde, sest ta tahtis neile midagi mälestuseks anda.
„Kes teid teab, millal te jälle Vargamäe maile tulete,“ ütles ta, „ja kui tulete, kes ütleb, kel siis silmad veel lahti, kel suu mulda täis.“
Indrek jäi aidatrepi ette seisma, selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud nii palju mälestusi, ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas?
Aga ta ärkas äkki nagu unest: kuulmeid tabas mingisugune tuttav kääksumine. Ta pöördus aidaukse poole. Ah jaa! See oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas, — avas ja pani pulga püsti vahele, et ta ei langeks kinni. Indrek läks aita, astus kirstu juurde. Kuis olid ta kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud! Aga kirstus oli sama lõhn, nagu mitmed aastakümned tagasigi.
„Mis lõhn see on?“ küsis Indrek Maretilt.
„Ma ei tea,“ vastas Maret, „aga see on juba minu ema Krõõdast saadik nõnda, vist koi- ja raudrohu lõhn. Ja
