XXXIII.
Indrek oli tulnud Vargamäele, et jääda siia mõneks aastaks, sest tema oli arvanud endal osa olevat sellest muinaskangelasest, kes sai emakese-maaga kokku puutudes aina uut jõudu. Tema arvas endal osa olevat kogu inimessoost, kes pöördub ikka ja jälle pettunult ja väsinult emakese-maa juurde tagasi ja algab sealt uuesti ühes oma jumalatega.
Aga nüüd läheb Indrekul pisut teisiti, kui ta kavatsenud, temal läheb aina teisiti. Temal läheb isegi teisiti, kui teised temaga kavatsenud. Siiski, hea seegi, et ta võis aastaks jääda Vargamäele, aitab pisut sellestki. Hea seegi, et ta sattus siin naisele, kes algatab tema elu ammuunustatud ajult, öeldes: siin ma olen, tee minuga, mis tahad, võta mind, kuis tahad, nagu oleks temaski pisut Vargamäge, pisut kodusoode värsket mulda.
Tiina oleks tahtnud kohe minna, jalamaid Vargamäelt lahkuda, kas või pampu seljast võtmata, aga Indrekul polnud võimalik, sest tema tahtis enne minekut oma kraaviotsa jõkke viia — tema tahtis ise näha ja tahtis ka Tiinale näidata, kuidas vesi hakkab jooksma. Nõnda pidid nad jääma veel mõneks päevaks.
