Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/49

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui tõsiasjust, siis ei valmista selline seisukord kuigi tõsiseid raskusi. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda, ilma et taipaks, kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu voorusist, kujutelmi tõsiasjust.

Nagu Vargamäe Sasski. Tema oli ei tea miks juba noorest east saadik endale pähe võtnud, et kuna temal teine jalg vigane, siis peab temast saama tingimata parim tantsija ning vastupidavam kõndija, nagu on paljud kõhetud ja kidakeelsed õppinud avalikeks kõnelejaikski. Isegi nekrutivõtmisel püüdis ta võimalikult vähe longata ja kiitis oma tervist, nagu tahaks ta minna kroonuteenistusse näitama, mida suudab viganegi jalg, kui ta on täie mehe all. Aga komisjonis raputati pead, ja Sass sai sõnalausumata valge passi — kõlbmatu!

Üsna loomulik oleks olnud, et Sass oleks õppinud rätsepaks või kingsepaks, sest mõlemad need elukutsed on nagu loodud vigastele. Aga Sass õppis tisleriks ja hakkas puusärke kokku lööma ning inglikujudega ehtima, nagu tahaks ta kõigile, kogu kihelkonnale näidata, kuis ta seisab aastast aastasse oma vigase jalaga pingi ääres püsti, saeb ja hööveldab, ilma et see teeks talle midagi. Ta teeb kogu kihelkonnale puusärgid, aga ise elab oma vigase jalaga priskesti edasi.

Muidugi, ükski ehk ei tulnud sellele, et Sassil on niisugused tagamõtted, Sass isegi ehk polnud sellest täiesti teadlik, aga ometi oli see nõnda. Sass tahtis maksku mis maksab iseendale, oma naisele ja oma lastele, pojale ja tütrele, kõigile inimestele näidata, et tema, see puusärgi-Sass, nüüdne Vargamäe Eespere peremees, on ikka ja alati

49