Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/487

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

lihtsalt ja loomulikult kardab, mõtles Maret enda lohutuseks ja jätkas: „Kui sul muud põhjust ei ole kui see soosild, siis saadan mina ise su sealt üle, et sa minema saad.“

„Kui hea te olete, perenaine!“ hüüdis tüdruk nagu imetluses.

Ja nõnda läksid nad kahekesi kõrvu Vargamäelt alla, nagu oleksid nad teineteisesse sedavõrd armunud, et ei suuda kuidagi lahkuda. Oru Helenegi pani tähele, kuidas Mäe perenaine läks ühes tüdrukuga, kel pamp seljas, nagu mõtleks ta alatiseks ära minna, ja ta ei saanud kuidagi aru, mis on Mäe Maretil oma tüdruku kõrval kõndimist, kui see läheb nõnda pambuga. Ka teised Oru inimesed ei saanud sellest aru, kui Helene neile asjast rääkis. Ainult sulane-vanapoiss, see möhmus, nagu Helene teda nimetas, muigas nagu endamisi:

„Näeh, Ott läks üksinda ja läkski, sellepärast ei lähegi tüdruk enam üksinda.“

„Perenaine peab üksinda tagasi tulema ikkagi,“ ütles Helene.

„Perenaine on teine asi,“ nohises „möhmus“, „perenaine on perenaine, mitte võeras tüdruk.“

Aga Oru sulane eksis: ka perenaine ei tulnud üksi tagasi, nagu kardaks ka tema juba Vargamäe soosilda. Tema tuli ühes Tiinaga, nagu Tiina oli esiteks läinud ühes temaga. Lugu ise sündis nõnda:

Kui nad väljamäest alla said ja soosillale astusid, tuli Tiinal loomusunnilik hirm ning ta hoidus võimalikult Mareti ligi.

„Sa ikka tõesti kardad või?“ küsis Maret.

„Ma tõesti kardan, perenaine,“ ütles Tiina.

487