„Ma olen teile väga tänulik, härra,“ ütles tüdruk, „aga miks te siis mind perenaisele soovitasite?“
Indrek jäi päranisilmi tüdrukule otsa vahtima ja ütles siis:
„Mina soovitasin? Kumb meist on aru kaotanud, teie või mina? Minu käest pole ju keegi midagi küsinudki, kust siis mina sain soovitada.“
„Aga te ju ütlesite mulle, et ma olen korralik ja tubli tüdruk, ainult talutööd ei tunne,“ seletas tüdruk. „Need sõnad ütlesin mina perenaisele ja peremehele edasi. Kas see ei ole soovitus? See on ju hea soovitus. Oleks teie öelnd, et mina olen raiskuläind tüdruk, ja mina oleks seda perenaisele ja peremehele edasi rääkind — ja mina oleks seda tingimata teind, kui teie oleks seda öelnd —, nii et kui mina oleks seda perenaisele öelnd, siis poleks ta mind kunagi tüdrukuks kaubelnd.“
„Mina ei saa tõepoolest aru,“ ütles Indrek nõutult, „kas olete pisut ohoh või mängite lolli. Teie võisite ju perenaisele ette luisata, mis süda kutsus…“
„Härra, ma ei luisand ju,“ ütles tüdruk paluvalt vahele.
„Palun, kuulake!“ hüüdis Indrek kärsitult.
„Jah, härra, ma kuulan,“ vastas tüdruk.
„Teie võisite minu õele öelda, mis tahtsite, tõtt rääkida või valetada, see on üsna ükskõik…“
„See ei ole ju ükskõik, härra,“ ütles tüdruk jällegi vahele.
„Nõnda ma ei räägi üldse enam teiega,“ lausus Indrek vaikselt ja otsustavalt. „Tahate teie rääkida, siis olge head, ma kuulan, mis teil öelda. Minule ei paku mingit lõbu teiega iga sõna pärast vaielda.“
„Härra, ma palun,“ hakkas tüdruk.
