lausumata rahule. Neis asjus ei oska vanajumal isegi tüdrukutele õiget nõu anda.“
„Oskar tahab mind omale, tahab mind Vargamäe perenaiseks,“ ütles Tiina, nagu poleks ta Indreku sõnu kuulnudki.
„Noh, mis siis,“ vastas Indrek, „pistke põrsas kotti, kui pakutakse.“
„Härra, te ju ainult naerate minu üle,“ ütles tüdruk nüüd, „aga see pole sugugi naeruasi. Ma räägin väga tõsiselt ja palun ka teid tõsine olla, härra.“
„Ma olen ju tõsine,“ vastas Indrek, „aga mina ei saa teid aidata.“
„Saate küll, härra,“ vaidles tüdruk vastu, „öelge, mis ma pean tegema, ja ma teengi nii.“
„Tiina, abiellumine pole ometi mõni mänguasi, milles teine teab midagi öelda. Kui te kevadel siia tahtsite jääda, siis olin mina vastu…“
„Ei, härra, teie olite poolt,“ ütles tüdruk. „Esteks olite vastu, pärast olite poolt.“
„Ärge tühja lobisege,“ ütles Indrek teatud kärsitusega. „Veel paar päeva tagasi oli mul õega teist juttu ja ma ütlesin temale selge sõnaga, et kui tema oleks kevadel tulnud minult küsima, siis oleksin mina temale nõu andnud teid mitte võtta.“
„Ah siis sellepärast ongi perenaine viimased päevad niisuke,“ ütles Tiina, „mina arvasin, et Oskari pärast.“
„Sellest ei tea mina midagi, misuke minu õde praegu on,“ rääkis Indrek, „aga mina ütlesin talle oma arvamuse ja nüüd räägin sellest ka teile, et te teaksite: salajas ei taha ma teie vastu urgitseda.“
