pärast matuseid teada Indrekki, kes elas nüüd nagu hunt üksinda saunas. Mareti abil kohendas ta pisut kadunud isa aset ja tegi selle nüüd oma asemeks, nagu mõtleks ka tema siin seni oodata, kuni surm tabab teda kuskil heinaküünis või mätta ääres.
„Kas sul üksi siin igav ei hakka ka?“ küsis Maret.
„Ei,“ vastas Indrek. „Ise oled endale ikka kõige parem seltsimees.“
„Ma olen nii mitu-setu korda sinu ja su laste peale mõelnd, et…“
„Õde, ma palusin sind kord, et sa neid asju enam kunagi ei puutuks,“ ütles Indrek vahele. „Siis isa elas. Nüüd olen ma üksinda ja ma palun sinult uuesti sedasama.“
„Armas Indrek,“ hakkas Maret, kuna tal endal silmad tulid vett täis.
„Ei, ei, ei,“ kinnitas Indrek, „praegu veel mitte! Või tahad sa hakata mind nüüd Vargamäelt välja sööma?“
„Jumal hoidku, Indrek!“ hüüdis Maret hirmunult. „Mis su arusse tuleb!“
„Kuule, õde,“ rääkis Indrek nüüd südamlikult, „me oleme mõlemad juba peaaegu vanad inimesed ja võiksime teineteisega päris avalikult ja otsekoheselt rääkida. Ütle mulle, kas sina ise või Sass ei pea mind pisut nende hädade põhjuseks, mis teile tänavu nagu kurjast kaela on saadetud?“
„Issand jumal, Indrek!“ peaaegu karjatas Maret ja istus sängiservale, mida ta just praegu soputanud ja kohendanud. „Mul lähvad jalad all nõrgaks. Kust sa seda tead? Kes sulle seda on rääkind? Seda teame ju ainult meie Sassiga.“
„Tähendab mu aimus oli õige,“ ütles Indrek. „Muidugi, nii see on. Minu tõttu sattus Tiina siia ja tema pärast
