sama, mida teevad nii paljud inimesed siinilmas: iseoma salajase sooviga tõmbas endale selle kaela, milles ta pärast süüdistas teisi inimesi, saatust või jumalat. Ei ole inimesel suuremat rahuldust, kui et ta usub: asi, mida ta ei taha teha, ei olene temast. Mis võib tema sinna parata, tema ei saa ometi ilma ega jumala vastu.
Selles rahuldustundes valmistatigi Orul nüüd vana Pearu matuseid ette. Ida oli alguses tahtnud kogu Vargamäe kokku ajada, aga kui ta kuulis Karlalt, millist juttu see vestnud saunameestega ning kuidas nad lahku läinud, siis oli ka tema süda üpris rahul, et ta võis nii põhjendatult oma esialgsest kavatsusest loobuda. Ainukene, kes jäi lõpuni oma eriarvamuse juurde, kuigi seda temalt keegi ei küsinud, oli Helene. Vana Andres polnud küll tema kutsel Orule tulnud, aga Helenel oli sellest nii kahju olnud, et ta veel praegu tema tulekut soovis. Ta soovis vana Andrese tulekut ja vahtis ise Mäe poole, nagu oleks saunataadi eluase seal. Seda tema Mäe poole vahtimist oli ka ema tähele pannud, nii et kui Helene tegi juttu Andrese ja Indreku kutsumisest, ütles ema ilma pikemata:
„Rumal laps, jäta ometi ükskord see Mäe Oskar rahule, sellest ei tule muud kui õnnetus, sest temal pole sinu tarvis silmi ega kõrvu peas.“
„Ema, küll oled sina naljakas!“ hüüdis Helene vastu. „Mina räägin vanast Andresest, aga sina kohe Oskariga turul. Ma pole ju temast sõnagi lausund. Mina tahaks ainult minna veel kord Andrest kutsuma ja ma tahaks näha, kas ma siis tõesti temast jagu ei saa, nii et ta tuleks.“
„Ei, tüdruk,“ ütles ema, „mind sa ei peta. Sa räägid Andresest, aga ise mõtled Oskarist. Mis sul temas nii meeldib?“
