Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/43

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

viitsi enam midagi teha ega õppida, kõik tahavad ainult, et oleks ühtepuhku kulduur ja kulduur. Küll mina olen vahel oma südames jumalat palund, et ta veel pisutki mu elupäivi pikendaks, sest ma tahaks kangesti näha, kui kaua niisuke kulduur õige kestab, et isegi maainimestel pole enam vaja vändata, vaid pillivänt käib aina ise, pole muud kui lõhu tantsida. Hundipalul olla nüüd niisuke pill ja kulduur, seal käiakse ikka teda kuulamas. Aga Tiidu tehtud soosildadel on augud sees ja pole masinat, millega neid parandada. Käsitsi aga ei või, sest see on raske. Peremees lubab varsti lennukiga sõitma hakata. Eks need näe, kes elavad. Aga mis sina ka sellest kõigest arvad?“ küsis isa viimaks Indrekult, kui see midagi ei lausunud, isegi siis mitte, kui isa vahetevahel oodates peatus.

„Ei muud midagi, kui et minu pillivändad ei käi enam ise,“ rääkis Indrek. „Sellepärast tulin Vargamäele, et uuesti otsast peale hakata. Peab õppima ise pilli mängima, teiste oskus ei aita.“

„Aga mina ei saa ikkagi sinust hästi aru, miks sa just siia tulid seda tööd tegema,“ ütles isa. „Sinul polnud ju maast-madalast õiget tööinimese konti, vaid olid nagu pisut saksaks loodud, miks peab siis just niisuke inimene seda kõige raskemat tööd tegema?“

„Las ma nüüd teen pealegi, isa,“ põikas Indrek vastusest kõrvale, „eks me siis näe, mis sest välja tuleb.“

„Välja tuleb,“ kordas isa. „Selg haige, ristluust ära, käed purud, see on, mis välja tuleb.“

„Juba hakkavad kõik jälle vedu võtma,“ lohutas Indrek, aga ise teadis väga hästi, et see pole isale mingi lohutus. Ainult esimese õhinaga, kui ta mõtles, et leidub ilmas ometi inimene, kes jätkab tema tööd, oli isal Indreku üri-

43