Helene niisama ära minna, aga mul oli tast tõesti südamest kahju, kui ma nägin, et tal silmad märjaks läksid. Ainuke troost, ta on alles nii noor ja noorte pisarad kuivavad ruttu.“
„Isa, sa oled ise mitu korda rääkind, et kui inimesel on mõni asi hirmsasti südame peal, siis ta ei saa surra,“ seletas Maret. „Aga kui ehk ka Pearul on sinuga leppimine nii südame peal, et surm ei tule tal.“
„Minu pärast võib ta viimsepäeva laubani elada,“ vastas Andres ja pani korvile uue küljekondi sisse. „Minusse see ei puudu. See on jumala asi. Kui jumal arvab, et see, mis Pearu Vargamäel teind ja talitand, on nii halb ja kuri, et ta selle trahviks peab siin kas või igavesti elama, siis sündku see nõnda, mina sellele vastu vaidlema ei hakka. Ka jumalat paluma mina sellepärast ei lähe, sest vaata, Maret, mis otsusele mina olen siin saunas tulnd: jumal ei pane meie palveid mikski, tema vaatab ainult, mis me teeme ja mõtleme. Palved on inimeste pärast, mitte jumala pärast. Nii et Pearu katsugu ise, kuidas ta oma surmaga hakkama saab, kui ta tal tõesti ukse ees seisab.“
Ja ei aidanud Maretil mingisugune rääkimine, isa jäi oma otsuses kindlaks, nagu oleks uue kartulikorvi punumine hoopis tähtsam ja olulisem kui sureva naabermehega leppimine, kellega oled kogu eluaeg ärbelnud, kakelnud ja kohut käinud. Aga kui Maret rääkis sellest oma mehele, ütles see pärast mõtlemist:
„Ega neid kahte või ühele surnuaialegi matta.“
„Kui hästi teine teise aia otsa…“ arvas Maret, nagu oleks Sassi sõnadel tõsi taga.
„Aga kui see oleks minu teha,“ ütles Sass natukese aja pärast, „siis tead, eit, mis mina teeks: mina võtaks ühest ja sellestsamast männitüvest lauad ja lööks neile puusärgid
