rääkisid surmast. Isa oli ütelnud nimelt: neist asjust ei peaks rääkima ega neid meelde tuletama. Aga nagu just isa keelu kiuste Oskar tahtis Tiinaga aina neist asjust rääkida, sest ta tahtis teada, kuis need asjad tõelikult on olnud. Peaasi: mis on Tiinaga nende asjade puhul juhtunud? Aga see andis põiklevaid vastuseid, sellepärast ütles Oskar:
„Nüüd ju neid enam ei ole, ei ole Otti ega Eedit, milleks siis veel salata.“
„Ärge nimetage neid nimesid,“ hoiatas Tiina, nagu söögilauaski, „need nimed tähendavad tapmist ja surma.“
„Kas te tõesti nii ebausklik olete?“ küsis Oskar.
„See pole ebausk,“ vaidles Tiina vastu. „Mina tundsin inimest, kes armastas surmast rääkida, ja kas teate, mis sündis: ta rääkis seni, kui oligi surnud. Sestsaadik ma tean, et surmast ei pea rääkima. Ega tapmisestki, sest kui hakkad sellest nii väga rääkima, siis hakkad ka tapma, ning siis tuleb surm.“
„No hea küll,“ nõustus Oskar, „jätame siis tapmise ja surma. Aga teie asi soos selle Eediga, kuidas oli õieti see? Siin pole ometi surmaga tegemist ja sellest võiks ju nüüd rääkida.“
„Ma palun, jätke need jutud,“ ütles Tiina.
„Ma ei saa neid jätta,“ vastas Oskar, „ma pean teadma, mis teiega soos sündis. Sest Eedi ütles…“
„Mitte seda nime ega neid asju, see tähendab tapmist ja surma!“ palus Tiina, nagu oleks tal valus.
„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,“ vastas poiss. „Nad tulevad öösel magadeski. Näen Eedit, nagu ta oli, ja teie ajate temaga juttu.“
„Seda te ei tohi näha, sest tema on ju surnud,“ ütles
