seda ainult sellepärast, et luud-kondid valutavad. Vaata, täna hommikul pole veel midagi, aga küll sa tunned, mis on homme ja tunahomme, kui sa nii südilt edasi teed. Mina annan sulle nõu täna mitte kraavile minna, las keha puhkab pisut. Kui sa ei taha koju jääda, tule siis minuga metsa, ma lähen mõrra- ja korvivitsu otsima, pajuvõsad peaks juba nüüd küllalt kõvad olema.“
Nõnda rääkis isa. Aga Indrek jäi oma mõttele ustavaks — ta tahtis ka täna kraavile minna, liiatigi, kus talle uus terasest mättalabidas perest kätte toodi. Aga kraavilt leidis ta võõrad jäljed ja kraavi seest hulga mättaid, mis tema eile sealt välja pildunud. Kes oli nad kraavi tagasi ajanud või milleks oli seda tehtud? Oli see sündinud juba eile õhtul või alles täna hommikul? Kes teadis, et tema eile kraavil oli? Kes valvas juba algusest saadik tema sammude järele?… Kogu päeva Indrek ei vabanenud mõttest, et ka siin inimesed ei lase teda silmast. Kui ta õhtul sellest isale rääkis, ütles see:
„Kes seal muu võis käia kui teisepere Eedi, see ju nuusib igal pool.“
„On see mõni Karla poegadest või?“ küsis Indrek, katsudes järile istuda ja tundes äkki, et ta seda ei saa, nii kangeks ja paindumatuks oli muutunud ristluu.
„Tema ainuke elus poeg,“ ütles isa, „ja seegi loll.“
„Kuis nii — loll?“ küsis Indrek, võttis kahe käega redelist kinni ja katsus uuesti istuda. Seda pani isa tähele ja küsis:
„Kas ristluu ei saa oma jõuga?“
„Katsusin, ei saanud,“ vastas Indrek. „Ma poleks uskunudki, et nii hulluks võib minna.“
„Kui ta juba õhtul neid tükka teeb, küll sa siis näed, mis vigurit ta hommikul mängib,“ hoiatas isa.
