„Soo! Nüüd oleme valmis, nii et võime sõita.“
„Sa ehid mind, nagu esimesel pühal kiriku,“ ütleb Pearu.
„Vanaisa, sa ju sõidadki mööda kirikuteed, ainult et kirikukellad täna ei löö,“ vastab talle Ida.
Ja kui nad välja läksid ning vankri juurde jõudsid, kus Juuli juba ootas, ütles see vanaisa nähes:
„Vanaisa, ema on su nagu peiupoisiks teind.“
„Jah, just kui surnuaiale suadaks mind,“ vastas Pearu vankrile ronides, „ainult höövlilaastud, need puuduvad pea all.“
„Juuli, istu sina ka kohe peale,“ ütleb ema, „ma tulen lasen teid õueväravast välja.“
Nõnda asuski Juuli vankrile vanaisa kõrvale ja vanker hakkas logisema värava poole. Aga kui nad sinna jõudsid ja parajasti Idast möödusid, hakkasid kirikukellad äkki millegipärast lööma.
„Kuule, vanaisa, kirikukelladki löövad!“ ütles Ida.
Aga Pearu pani käed ohjadele, pidas vana mära kinni, kes niikuinii läks hirmus vastumeelselt õueväravast välja, ja ütles Idale:
„Kallis mini, sa siis ikka tõesti lased mu minna?“
„Jah, vanaisa,“ vastas Ida, kuna tal omal silmad purskusid vett täis, „ennem las läheb Oru, las läheb kas või terve Vargamäe, aga oma Karlat ei anna ma teistele naistele raisata, tema on mulle ikka rohkem väärt kui kõik muu maapealne varandus.“
Nõnda ütles Ida valjusti ja selgesti, nii et Juuligi vankril võis õieti taibata, mispärast ema ja isa liikusid viimasel ajal nii nukrate nägudega iseoma majas. Ja et Juuli ise oli samas asjas väga kannatanud, siis kihvatas tal süda sees valusalt ning ta mõtles vankrilt maha karata, sest kui selliste
