Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/391

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rumalast peast, ometi kergendasid õnnetu tütre sõnad tema rasket südant. Nad kergendasid isegi selle peale vaatamata, et mitte Oru polnud peaasjalikult see, mis vaevas ema südant, vaid et Oru kaudu kiputi hävitama tema isiklikku eluõnne, mille saatusest tütrel polnud vähematki aimu.

Aga üldine vimm Orul kasvas. Pearu ei jätnud omast. Ta tegi veel paar korda katset Idaga rääkida, ja kui see ei aidanud, käskis ta Karlal hobuse vankri ette rakendada, sest tema tahtvat välja sõita.

„Kuhu sa lähed, isa?“ küsis Karla, ja ta tundis, nagu kipuks tal alumine lõug värisema.

„Vallamajasse,“ vastas Pearu.

„Siis sa ikka tahad selle hullu tembu teha, et küüdid minu lapsed Vargamäelt alla?“

„Ma ei sua ju ei sinuga ega su eidega otsa peale ja nõnda ma seda asja ei jäta,“ seletas Pearu. „Nii et pane vana mära ette ja…“

„Mina selleks sulle hobust ei rakenda,“ ütles Karla nüüd äkki tõsiselt ja kurjalt.

„Siis lasen ma sulasel rakendada,“ ütles Pearu.

„See on minu sulane, ma ei luba tal rakendada,“ ütles Karla.

„Siis lähen ma Mäe köntjala juurde ja lasen enda vallamajasse küütida,“ ähvardas Pearu.

„Ja mina tulen kohe kaasa ning ütlen Sassile, et sina oled aru kaotand, küllap näeme, kas ta viib su siis vallamajasse,“ rääkis Karla.

„Ma hakkan jala minema, lähen kas või käpuli maas, aga lähen ikka,“ karjus Pearu kähiseval häälel.

„Siis saavad kõik aru, et sa oled ogaraks läind, ja toovad su ilusasti koju tagasi,“ seletas Karla.

391