polnud ta kunagi kuulnud. Kadunud Eedigi asja hoiti ema eest salajas, sellest teadsid ainult Karla ja Pearu. Sellepärast siis Pearu valmistas hoolikalt ette, ja kus see oleks olnud hädavajalik, seal langes asi peaaegu nagu küps õun puu otsast. Seetõttu oli Oru perenaise üllatus üpris suur, nii suur, et ta arvas esiteks: vanaisa on kaotanud aru. Aga kui see rahulikult edasi seletas ja isegi pühast kirjast katsus näidet tuua, mis tal aga hästi ei õnnestunud, sest soovitud vaga naise nimi ei tulnud tal ka nüüd meelde, langes perenaise süda äkki hoopis ära ja ta hakkas nutma.
Ah siis seal maal oli ta nüüd oma eluga, et pidi ise hakkama oma vanameest mõnele tüdrukulipakale ära sahkerdama! Aga mis siis, kui vanamees kord maigu suhu saab ja teda pärast üldse enam ei taha? Kui ta ei taha teda enam pärast nähagi, ei või tema varjugi kannatada, mis siis? Mis ta siis peale hakkab, kuhu ta siis läheb? Peab ta siis surmani seda kannatama või paremal korral vanameest selle teisega jagama? Aga vanamees ehk ei tahagi siis enam, et ta elaks siin Vargamäel, vaid küüdib ta siit minema? Pealegi, suudaks tema ise veel siin oma laste silma all elada, kui kodus sünniksid sellised asjad? Juuli on juba poologaraks läinud, peab siis nüüd ka tema, vanainimene, oma aru kaotama?
Pööras Oru perenaine asja oma peas ükskõik kuidas, välja tuli ainult koledus, nii et sellele ei võinud hästi mõeldagi. Nõnda ta siis katsus nutta ilma mõtlemata, nagu oleks juba kõik valmis mõeldud ja selge, et pole enam muud, kui las pisarad voolavad. Ja et see paremini õnnestuks, siis läks ta vana Pearu juurest ära, sest see tahtis edasi rääkida, tahtis, et ikka veel sellest asjast mõeldaks, läks teise tuppa, kus võis ainult nutta, ei muud midagi. Sealt siis Karla ta leidiski.
