ning teda tuppa kutsus, nii et Ott siinsamas pambu seljast võttis ja aia otsa riputas. Sellest ajast, mis Ott kulutas kambris süües ja pärast mõne sõna Elliga juttu ajades, jätkus lahedasti, et soosillale püssiga ette jõuda.
Nõnda oli asi Elli arvates, ja kui see oleks olnud tema teha, siis oleks ta seda ka ametivõimudele seletanud, nii et nad oleksid kohe õige otsa peale saanud, nagu Elli ise ütles. Teistel maksis suurt vaeva õnnetule tüdrukule selgeks teha, et kogu tema süüdistus on paljas oletus, mida ei saa millegagi põhjendada, või peab hakkama seletama ka Juuli ja Oti vahekorda, viimase sealjõlkumist. Kuid mis teavad nad sellestki? Ei midagi rohkem, kui et Ott käis mõni aeg öösiti Orul, see on kõik. Aga mida tõendab see, liiatigi kui Juuli ja Helene magasid aidas kahekesi? Kas vähe käivad poisid öösiti tüdrukute pool, aga ega siis sellele ometi kohe järgne tapmine. Sest kui see tõesti nõnda sünniks, siis peaks vähemalt pooled poisid olema tapetud ja pooled tüdrukud olema mõrtsukad. Isegi see ei aitaks! Võib-olla peaks kõik poisid maha tapma, nii et lõpuks polekski neid enam tüdrukutel tappa. Nõnda on lugu poiste ja tüdrukutega maailmas, ainult Elli on alles noor ja rumal, ei tunne elu, ei tunne asja. Ott kippus tema endagi juurde, aga ei saanud, sest Elli magas tagakambris. Oleks ta maganud aidas, siis oleks temaga võinud seesama sündida, mis Oru Juuligagi, nõnda arvas Oskar.
„Eluilmaski mitte!“ hüüdis Elli siin.
„Sa arvad, et Ott poleks osanud sind ära meelitada?“ küsis Oskar.
„Ei, vaid ta poleks mind kunagi maha jätnud,“ vastas Elli. „Ja kui ta selle mõttega oleks tulnd, siis oleks ma seda kohe tund ja kõigele silmapilkselt lõpu teind.“
